17.10.2009
Viimased paar nädalat on möödunud töö tähe all. Eelmised kaks nädalat olid lühikesed, kõigest neli tööpäeva nädalas, kuna siin olid pühad (kuninganna sünnipäev) ja ühel päval oli suur vihmasadu. Nüüd aga oleme Haroldiga töötanud 12 päeva järjest ja täna on lõpuks esimene vaba päev. Ilmad on läinud järjest ilusamaks (täna oli näiteks 37,5 kraadi) ja seega on ka töönädalad olnud 5 päevased. Eelmisel reedel helises meil telefon ja teiselpool oli see firma (Jobshop), mille kaudu me oma esimese töö saime ja pakkus ka nädalavahetuseks ühte tööotsa ja loomulikult võtsime selle vastu. Seega jäi meil nädalavahetus vahele ja see nädal oli päris raske ennast hommikuti tööle ajada, motiveeris ainult teadmine, et tegemist on viimase töönädalaga ja kui me ei taha, siis ei pea enam iialgi puid pruunima (okste lõikamine, kärpimine ehk inglise keeles pruning).
Tööpakkumine oli järgmine - Jobshopi omaniku, Andrew, sõber vajas abi hoovi korda tegemisel ja milline kokkusattumus, et ta asus siin samas Ginginis. Ega me polnud väga vaimustuses, et peame nädalavahetuse töötama aga samas ei tahtnud pakkumisest loobuda ka. Lootsime, et oleme siis heas nimekirjas ja ka järgminegi kord helistataske meile, et tööd pakkuda.
Nii me siis laupäeva hommikul suundusimegi Andrew sõbra Criss’i ja tema abikaasa Kim’i hoovi "koristama". Ütlen kohe - see on mu kõige veidram töökogemus. Kim ja Criss on 60ndates abielupaar, lapsi neil ei ole. Alguses jätavad nad täitsa tavaliste inimeste mulje, kellel on pisike maja sügava metsa sees ja kohe hakkab silma ka meeletult palju kola. Aga mitte mingi suvaline praht, vaid näha on, et nad koguvad vanu silte ja metallesemeid - terve suur terass on asju täis riputatud.
Alguses meil muidugi võttis aega ka, et õige koht üles leida, sest nad elasid tõesti metsa sees ja kohaliku telefoni numbriga ei olnud Ginginis ja selle ümbruses küll midagi teha, sest levi oli null. Lõpuks panin oma emt simi telefonile sisse ja saime Crissilt uued juhtnöörid, kuidas ta leida. Alguses kui nende maale sisse sõitsime, siis arvasin, et tegu on mingi farmiga, sest maa ala oli väga suur, samas midagi sellel ei kasvanud ja esimese hooga sõitsime suure angaari juurde, kus olid kärud ja traktorid ja konteinerid jms. Siis lõpuks leidsime õige teeraja, mis viis meid majani. Kohale jõudes ootaski meid vanapaar oma väikse hüti ja kahe siiami kassiga.
Koht, kus maja asus oli väga ilus. Ma ei tea, mis puud need seal olid, aga kõik nägi välja nagu muinasjutuline nõiamets - vanad vanad puud, mõned ümber kukkunud, mõned murdunud. Mets oli nii tihe, et seal päikest ei paistnud, samas rohi oli roheline roheline. Kohale jõudes ja omanikega tutvudes, viis Criss läbi väikese ekskursiooni ja seletas, mis töid tegema hakkame. Maja ja väikest maa juppi ümbritses elektriaed, mille Criss oli meie tulekuks võrgust välja võtnud. Aia sees pidi Harold trimmerit kasutama, mida nad ise polnud mitte kunagi tööle pannud, see lihtsalt oli neil olemas ja mille bensupaak oli tikutoosi suurune - seda tuli täita iga 15 minuti tagant. Mina pidin mõned rohututid terassilt välja kiskuma. Trimmerdades, ei tohtinud muru väga madalaks niita, sest teatud taimed pidid alles jääma ja teatud õiega taimed pidi välja kiskuma. Juba siis tundus asi kuidagi naljaks. Pealegi ei tahtnud peremees, et kogu muru oleks trimmerdatud vaid väike jupp garaaži juures, siis väike jupp kuskil põõsa juures jne. Ühesõnaga asjal ei olnud loogikat. Siis aiast väljas, üle psikese tee, pidime kiskuma välja teatud taimed ja ainult teatud kohtadest. Miks need taimed oli vaja välja kiskuda? Ei tea! Teame ainult nii palju, et need olevat olnud kunagi dinosauruste toit ja nende juured on väga pikad ja nad kasvavad koguaeg tagasi. Ja sama ala pealt pidime ka mõned puuoksad korjama.
Vahepeal läks pererahvas linna rebasemürki ostma ja jättis meid toimetama. Me siis vaikselt ja kohusetundlikult alustasime. Mina kitkusin kõik rohututid välja ja Harold trimmerdas. Siis läskime kiskusime "dinosauruste toitu" välja ja korjasime puuoksi. Pererahvas jõudis vahepeale tagsi ja jagas aina uusi ülesandeid - korjake need puuoksad sealt ja kiskuge see rohututt siit, ilma et me oleks jõudnud ühe mõttetu asja lõpetada, kui pidime juba midagi muud tegema. See kõik tundus nii jabur, sest nendel töödel polnud mitte mingit loogikat, mitte midagi ei saanud korralikult korda ega tehtud. Siis arvas Criss, et sõidame nende suure angaarid ehk juurde (mis oli umbes kilomeetri kaugusel majast) meie väikse autoga, millest ta oli väga vaimustuses - siis selgus, et ta olevat kunagi tegelenud vanade autode müügiga.
Jõudsime angaarid juurde ja nägime esimest korda seda ka seest. Angaar koosnes kahest osast, üks lahtise sissekäiguga ja teine kinnisega. Lahtises seisis vana veokas ja traktor ja seitel suured riiulid, millele korralikult pakitud ja paigutatud palgid ja igasugune muu puit. Mõnele pundile peale märgitud peremehe nimi. Kogu aja ma püüdsin välja mõelda, millega nad siis tegelevad, et neil traktorid ja mingi puit... Siis andis peremees käsu mul võtta täiesti uus ATV, ilma et oleks küsinud, kas oskan sellega ka sõita (ma ei osanud, aga õppisin kohe ära :D) ja kinnitas mu ATV külge käru. Sõitsime siis maja juurde tagasi ja seekord oli ülesandeks ühe puuhunniku ümberpaigutamine hoovist üle tee, dinosauruste toidu juurde :D Laadisime siis oksi käru peale ja sõidutasime ATVga teise hunnikusse. Kuna Harold oli nii vaimustuses, et ATV saime, siis lasin temal sellega sõita. Pererahvas aga nägi, et mina kõnnin ja tema sõidab ja Crissi naine Kim arvas, et mul oleks lõbusam, kui ma võtaks nende teise ATV ja me sõidaks Haroldiga koos ringi :) Kogu selle aja ma ei saanud aru, mida me seal teeme.
Siis tuli lõuna, istusime terassile ja nosisime oma müslibatoone ja õunu, pererahvas ühines meiega ja siis saime asjadest ka rohkem aimu. Criss ja Kim on nagu varem mainisin kuuekümnendates abielupaar, kellel lapsi ei ole, aga tänu sellele on nad ristivanemateks kõigile oma sõprde lastele. See, kus praegu toimetasime, oli nende suvekodu ja seda ümbritsev maa (mida oli väääga palju) oli ka nende oma. Selles kohas on nad õpetanud kõigile oma ristilastele ATVga sõitmist ja autoga sõitmist. Tundus, et Kim oli sõitmisest väga vaimustuses isegi. Sest kogu aja, mis meie "tööd" tegime, siis ta kimas kas auto või ATVga kuskil ringi ja mitte et asjatada, vaid lihtsalt niisama. Kui ATVd meie käes olid, siis võttis Kim auto, milleks oli suur maastur ja läks sellega sõitma, tal õnnestu see aga kivide otsa ajada, niiet kogu põhi oli alt sodiks.
Selgus, et tegemist oli väga jõukate inimestega, Crissil on olnud väga palju erinevadi ärisid ja kogu tema praegune aeg läheb nende müümisele ja sulgemisele, et siis pensioniiga nautima hakata. Hiljem selgus, et tal oli ka Perthis ööklubi, mis ka veel täna toimib, kuid juba teise omaniku käe all. Vanapaar reisib aastas vähemalt korra ka mujale. Viimati olid teinud vahemere kruiisi. Muidu aga armastavad käia Euroopas suusatamas. Natuke sai ka tögatud Haroldit, nimelt Criss vihkab juriste, sest ta peab nendega koguaeg tegemist tegema, kuna tal neid ärisid nii mitu ja nüüd siis vabal ajal saadeti talle veel üks jurist kaela.
Lõuna lõpetatud, alustasime taas tööga. Rohututt siin ja rohututt sealt ja puupulk sinna. Lõpuks viisime ATV tagasi angaari, kuid tööpäeva lõpuni oli veel aega. Siis pidime mõndadele puupulkadele sarnased pulgad leidma. Kui seni olin ainult mina kogu sellle ürituse suhtes skeptiline, siis nüüd läks ka Harold näost valgeks ja pööritas silmi. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kas see inimene mõtleb seda kõike tõsiselt või on see mingi rikkuri eksperiment "mida vaesed eestlased raha nimel ka ei teeks". Ma vahepeal ikka küsisin Haroldilt, mida me teeme, kas see on mingi nali.. ta rahustas mind, et pole hullu, mõned tunnid mitte rasket vaid lihtsalt jaburat tööd ja saame ju lisaraha. Enne kui koju läksime pühkisime veel põrandaid ja ma pidin Haroldi pühitud osa üle tegema, sest see polevat nii hea olnud, sellega me imestus aina kasvas. Siis pidi Harold veel ühe kapi, mis oli maas, kõrgele lae alla riiulile toimetama. Crissil oli väike tõstuk, millega ta opereeris. Tõstuki "sarvede" otsa panime aluse, aluse peale tõstis Harold kapi ja iseenda ja Criss tõstis kogu kupatuse lae alla ja Harold pidi siis kapi riiulile tõstma. Kui kapp oli riiulis ja Harold valmis alla tulema, siis ei sobinud Crissile, kuidas kapp paiknes ja Harold pidi seda veel nihutma ja liigutama. Vahepeale rääkis peremees, et selles angaaris elab tal püüton, mitme meetri pikkune ja päris jäme ning sööb hiiri. Me ei osanud selle peale midagi kosta, ainuke asi, mis pähe torkas - sellel mehel oli veider huumor!!! Lõpuks viisime Crissi koju ja võisime ka ise lahkuda. Teel koju valitses enamus ajast vaikus. Me mõlemid olime hämmingus sellest päevast. Me tegime kõige ebaloogilisemaid asju ja ei saanudki nagu midagi tehtud. Mul jooksid vahepeal külmajudinad üle selja - kas need inimesed olid päris? Mees, kes sorteerib puupulki ja hullumeelne naine, kes kimab päevad läbi mööda põldusid...Igatahes olime me õnnelikud, et see tööpäev oli läbi ja pühapäeval pidime vaid 4 tundi seal kuidagi ära kannatama..kuid ma ei tahtnud sellele veel mõelda vaid lihtsalt koju minna, kus ootas meid kogu pruunimise kaader ja grilliõhtu.
Niisiis kui teised laupäeval mõnusalt grillisid ja mängisid pokkerit, läksime me varem magama, et pühapäeval taas tööle minna. Vahepeale me isegi mõtleime, et äkki helistaks ja ütleks, et auto läks katki või saadame kellegi teise enda asemel :D Lõpuks ikka otustasime, et kannatame need mõned tunnid ära. Kui pühapäeva hommikul töökohale jõudsime, selgus et meid ei oodatudki. Jobshop andis meile vale info, et meid vajatakse 1,5 päevaks. Olime valmis suurima rõõmuga lahkuma, kuid Criss ütles, et pole hullu, ta leiab alati midagi teha. Selles me ei kahelnudki, mõni puuoks vajab majapidamises ju alati ümberpaigutamist! Sõitsime siis angaari ja võtsime ATV, vedasime mõned oksad angaari ja Criss tõstis need kuskile lae alla. Järjekordselt tegime jaburaid asju, nagu voltisime suuri kilesid ja panime riiulisse, siis Harold pidi jälle lae alla tõstukiga tõusma, et vanu silte (sildid Crissi endisest klubist, hipi ajastust, Woodstocki viidad ja Jimmy Hendrix ülistused) üles riputada. Enam ma isegi ei suhtunud asjasse õudusega, ma lihtsalt tegin mida öeldi, voltisin vaiba lahti, voltisin vaiba kinni, pühkisin veel põrandat, panin ühe riiuli nii kõrgele, kui peremees soovis - riiul pidi olema sama kõrgel kui üks failikapp, kõrgust mõõtsin harjavarrega :D oehh! Jälgisin asju, mis sinna kogutud oli - vana külmik, vaibad, sildid, kiivrid ja palju muud - arvan, et need kõik asjad olid mälestus millestki. Vahepeal kimas ka Kim kohale ja tõi meile teed ja küpsiseid, lobises meiega ja kinnitas fakti, et neil elab seal püüton, nad panid talle nimeks Monthy Phyton :D. Ja siis ütles Kim, et Criss või päevad läbi selles angaaris mängida ja asju paigutada, mis kinnitas meie mõtteid, et kõik see oli lihtsalt mäng - tegevus, et peletada igavust ja meie olime palgatud lapselapsed. Vanapaaril oli lihtsalt igav ja nad vajasid seltsi. Criss oli aga vist ületöötanud ja enam ei osanud ilma tegevuseta istuda, sellepärast omaski angaari ja tõstukeid jms, et lihtsalt mängida. Enam ma ei mõelnud neist kui hulludest rikkuritest, vaid mul hakkas neist nii hale. Sellest on möödas juba paar nädalat, aga mul ikka veel kahju ja siiani meenutan vanapaari, kui tee ääres dinosauruste toitu näen...
Nagu alguses juba mainisin, siis pruunimisega on ühel pool. Kuna ma alustasin selle sissekande kirjutamist 17.10 ja vahepeale looderdasin, siis nüüdseks on juba 25.10 ja pruunimisest olema vabad juba terve nädala. Teisipäeval jõudsime juba ühe päevase tööotsa teha( kuna olime nii tublid ja võtsime Kimi ja Crissi töö vastu, pakutakse meile nüüd ka muid tööosti) - laadisime ühte merekonteinerit tühjaks. Muidugi olid tööandjad väga imestunud, et Jobshop neile naise saatis ja eks nad olid alguses skeptilised, lõpuks olid aga kõik rahul, sest vedasin neid kaste pareminigi, kui üks nende püsipalgal olev mees :D Kui neil muidu läheb selle konteineri tühjakslaadimine umbes 6 tundi, siis me saime hakkama 4,5 tunniga ja juba küsitigi, kas tahame ka järgmine kord appi tulla ;). Mõnus on teha täiesti erinevaid ja täiesti uusi asju. Need pole küll kõige glamuursemad, aga mulle igati huvitavad ja uued. Meile pakuti juba ka uut kuu ajast tööd(viinamarja istanduses), see algab teisipäeval ja kuna meil oli nädalane auk, siis otsustasime natukene trippida ja lähiümbrus avastada. Sõitsime Perthist mööda edela rannikut allapoole ja nägime ära mõned eriti armsad linnad ja ilusad rannad. Nüüd oleme otsaga Albanys ja homme põrutame oma uude farmi, mis on siit umbes 100 km kaugusel ja seame ennast sisse. Teisipäeval alustame uuel tööpostil ja siis saan raporteerida, mille uue ja heaga tegeleme.
Vahepeal sai ka sünnipäeva peetud. Päev enne sünnat oli meil kuumalaine - 37,5 kraadi! Külastasime kohalikku vaatamisväärsust ja esimest korda randa. Kunagi varem küsisin Johni käest, et kuidas siin rannaga on, et millal minnakse ja milla ujuda saab. Ta vaats mind imelikult ja ütles, et minnakse siis, kui soe on ja ujutakse ka siis. Ma siis muidugi küsisin, et kas vesi on siis kohe ujumiseks paras ja ta ütles, et vesi on aastaringselt enam -vähem ühe temperatuuriga. Kui on soe ilm, siis võib kohe sisse hüpata ja nii ta oligi - India ookean avastatud! Sünnipäeva puhul ja töö lõppemise puhul tegime ka väikse peo. Istusime pargis ja grillisime. John ja Dane kinkisid mulle šokolaadi juutukoogi..mmmm.., millel oli Spongebobi küünal - kas saab veel midagi paremat olla? Justukook - lemmik! šokolaad - lemmik! Spongebob - lemmik! Päris sünnipäeva päeval, sain klingiks igati lahedad raamatud, mis olid pakitud rohelise poe kilekoti sisse ja kinni seotud Haroldi ketsipaelaga, mille pidin tagastama :D Ma olin väga üllatanud, tavaliselt ta pakib hõbepaberi sisse - see oli juba kõrgem pilotaaž!
Siis viidi sünnipäeval veel linna jalutama ja poodlema ja oligi päev läbi ja veerandsajandit käes!
Džein.
*Toimetaja märkused. See "tore" vanapaar nädalavahetuse tööotsal ootas meid tõesti oma väikese hütiga ja kahe siiami kassiga... pluss laual oleva jahipüssi ja kahe kõrgläikes padruniga. Kokkusattumus, et pässil just 2 padrunit üle oli ja laual tuki kõrval vedelesid...? Mõtetes toimus kiire arvutamine, kas ma jõuaks püssini hüpata enne, kui vanamees sellele küüned taha saab. Jane oleks saanud varbaotstega liiva pettemanöövriks õhku lüüa nagu ma olen mõnedes vanDammega suurteostes näinud.
Trimmer oli neil päranduseks saadud esiisadelt, kes tallad kuskil paleoliitikumis siia pinnale panid. Kunagi mu Saaremaa vanaisa rääkis mulle oma muuseumi ees, kuidas ammusel pimedal ajal naised merereisidel tühjadesse lehmasarvedesse kusjonksi tegid. Ma ei tea, miks ta seda rääkis aga ma pakun, et see trimmer oli samade laevadega siia toodud. Nii vana aparaati mu noored iirised varem näinud ei olnud. Samas, nende atv-d olid vägagi nooruslikud. Angaari ees on neil ilmselt siiani meenutuseks rehvijäljed tublidest ida-eurooplastest, kes esimest korda elus nägid mootoriga sõidukit, mis ei olnud vaenlase tank.
Kusjuures ega teisel päeval ei tundunudki asjad enam hullud. Isegi ootasime, kui üle võlli seal minna annab. Monthy Phytonit kahjuks ei kohanudki. Ma ei hakanud seda teemat rohkem puudutama ka, kuigi ilge soov oli lollakate kõnnakute ministeeriumit vanapaariga tegema hakata (kes ei tea, millest jutt, siis toksige näiteks juutjuubi - monthy phyton ministry of silly walks).
Jane sünna kohta niipalju, et istusime pargis ja grillisime... jaaaaa jõime õlut... jaaaa viina... jaaaniiedasi. Kingitusega oli tõesti nii, et hõbepaber on siin defka ja lükkasin ketsipaela mängu. Tagasi oli seda loomulikult vaja - mis ma hoian siis vasakut ketsi kätega jalaküljes või?
Ega muidu on kõik ikka nii nagu siin Austraalias on - rumm on kallis, õlu on lahja, naised on koledad... ja isegi kui on ilusad, siis alati teiselpool tänavat. Kõnnime suurte silmadega ringi, sest ikka veel on kõik uus ja tiiraseksajav nagu zoofiilidel lauda akna taga. Otsime ilusat elu, pidupäevadel sööma Subways ja vähemalt seni ei pea ise elusat toitu püüdma nagu daamid ja härrad Gangese jõe lätetel, kus rihmade otsas ja treenitud saarmaid kasutatakse kalade ülesehmatamiseks ja võrkudesse ajamiseks. Aga see on juba väga teemas mööda jutt ja kaldub juba sinna National Geographicu poole.
Järgmist sissekannet ootan isegi mina juba pikisilmi. Sest meie järgmine tööots on ikka omamoodi kogemus. Mõned märksõnad, et teid ikka kanalil ja kuumana hoida - Mussolini, treewankers (elik eestikeeli puumasturbaatorid) ja Hong Kongi tüdrukud...
ps. kas siin käib juba piisavalt rahvast, et reklaami müüma hakata?
