Mõned ammu lubatud pildid

Mina ja Jacks, Tutunupi viinamarja istanduses





Üks veokas otsustas ülekuumeneda ja põlema minna..see pidavat tavaline olema..




"Väike" bushfire Gingini lähedal






Maailma suurim koer...





Sellised lilled kasvavad metsa all ja keegi neid ei taha :)

Natuke selgitustööd!

Pole ammu ammu oma tegemistest põhjalikumat ülevaadet andnud. Meil läheb aeg siin nii nii kiiresti, pole arugi saanud, kui juba 4 kuud on siiatulekust möödunud. Püüan siis asja parandada ja blogimisega taas joonele saada :)

Harold kirjutas natukene Gin Ginist, aga see võis natuke segaseks jääda, kuidas Ta järsku sinna sai ja hiljem lihtsalt oleme lisanud mõned pildid.

No igatahes, läheme nüüd ajas tagasi kuni selle hetkeni, mil Meie esimene Gin Gini töö sai läbi ja uus töö oli ootamas.

Pruunimine sai otsa, konteiner sai lahti pakitud, vammurite hoov sai "korda" ja nagu juba mainisin - saime nädalakese logeleda. Paar päeva veetsimne Perthis, et uus töö leida ja vahelduseks linna elu nautida. Perth tuletas meile aga väga kiiresti meelde, kuidas rahakotike kõhnaks jääb ja otsustasime, et need päevad, mis meid uuest tööst lahutavad, veedame hoopiski väikesel tripil. Pakkisime siis oma seitse asja ja istusimee Hyundaysse ehk ratastel seljakotti ning alustasime oma trippi. Plaanis oli meil sõita mööda rannikut Perthist lõunasse kuni Albanyni. Ja Albanyst siis uude töökohta Frankland Riverisse. Raha kokkuhoiu mõttes otsustasime kaks ööd magada autos ja kaks hostelis, kõik õnestus väga edukalt. Meie ratastel ranits digimuutus üllatavalt mugavaks magamistoaks, kuskil isegi fotosüüdistus sellest, püüan selle siia ka lisada. Igatahes sisaldas meie lühike reis rohkesti randasid, pisikesi linnakesi ja purgitoite :D Äärmiselt positiivne Austraalia puhul on see, et kui sul pole tipptasemel matkavarustust, siis ikka jääd ellu ja saad väga edukalt ennast pesta ja toitu kokku keerata. Igas pisemaski linnas on avalikud WC'd (tihti ka duššid), mis on puhtad ja öösitigi lahti. Igas väiksemas pargis ja igas endast lugupidavas rannas on olemas gaasigrillid, mis on täitsa tasuta ja täitsa töökorras ka. Kui tuled Eestist, siis on see suhteliselt utoopiline, et miski on tasuta ja täitsa töökorras, mitte ära soditud ja laiali pekstud ( kurb, aga tõsi).

Nii me siis reisisime mööda rannikut. Tegime oma purgitoitu soojaks gaasigrillil ja kõrvale röstisime saia ning magustoiduks sõime arbuusi :)..elu on lill, kas pole :)

Lõpuks , kui Albanysse jõudsime, veetsime ühe öö hostelis. Hosteli omanik oli väga rõõmus, kui ma kodulinnaks Tallinna märkisin. See olevat tema lemmik linn Baltikumis :) nimelt olevat ta aastaid USA kruiisilaeval töötanud, ning mitmeid kordi Tallinnas käinud. Me oleme küll väike riik, kuid siin kohtab nii palju inimesi, kes on kuidagi Eestiga seotud. Just ühel päeval kohtasime SriLanka tüüpi, kes oskas meile tere ja aitäh eesti keeles öelda ;) Ja no muidugi ei lakka me eesti keelt kuulmast. Igal nurgal tulevad eestlased vastu, vahel teretame ja räägime, vahel lihtsalt teeme nägu, nagu me poleks kuulnud :D Muidugi kuuleme eesti keelt ka sellepärast, et oleme praegugi veel koos kolme teise eestlasega - varasematest postitustest tuntud Arno ja Teele (pärisnimedega Kadri ja Mati) ja nende sõbranna Liina. Tegelikult pidimegi Kadri, Matit ja Liinat kohtama ka meie uuel töökohal Franklad Riveris.

Nüüd siis tööst - meie paljulubav viinamarjaistanduse karjäär jäi üürikeseks. Töötasime seal tervelt kaks päeva. Ettevalmistused olid muidugi põhjalikud. Taaskord varusime mitme nädala toidu. Kaltsukast muretsesime teki ja padjad, kuna meile öeldi, et need peavad endal kaasas olema. Kohale jõudes aimasime halba: elamine oli väga hea ja liigaigi odav, sellest saimegi järeldada, et töö on midagi hullu. Ja seda ta oli. Töö oli tapvalt igav! Meie tööülesandeks oli põhimõtteliselt viinamarjapuude silitamine ja hõõrumine, nende sõnade otseses mõttes. Tegemist oli veini viinamrajadega ja need puud on madalad. Meile anti kätte üks suur must ogadega kinnas, millega pidime hõõruma puu tüve ja teise käega pidime silitama puu kõhu alt, et uued kasvud ära kukuks. Võibolla polnud see töö nii hull, kuid just me olime lõpetanud igava töö ja arvasime, et enam igavamaks minna ei saa ja nüüd siin ta siis oli, vaatas meiel otsa..veel IGAVAM..! Kirsiks tordil oli muidugi ka meie uus töökollektiiv ja supervaisor( mis ta päris nimi oli, ma ei tea - meie jaosk oli ta Mussolini). Mussolini oli umbes 50ndates väike ülekaaluline ja pahur..rumeenlane? (pidin praegu Draculat googeldama, et Rumeenia meelde tuleks :D) Mussolini täristas päevad läbi ATVga, kõndimas me ei näinud teda ühelgi päeval. Eestlastega ja ülejäänud valgenahalistega (kaks prantslast, üks austraallanna) ta ei rääkinud. Ta suhtles ainult Aasiast pärit tüdrukutega, kes tegelikult e rääkinud üldse inglise keelt. Mida iganes Sa neile ka ei ütleks või nende käest ei küsiks..vastuseks oli yes..yes ja totralt võlts naeratus. Tundus, et meie Mussolinile meeldiski, kui talle kõige peale jah öeldi ja alluti. Ka tema enda elukaaslane oli aasia päritolu....

Nii me siis hõõrusime kaks päeva viinamarjavääte, kuni kannatus katkes ja otustasime asjad pakkida ja lahkuda. Lahkusime viiekesi - kõik eestlased. Prantslased jäid paigale, kuna neil väga raske tööd leida, sest ka nende inglise keel oli ..õigemini, seda ei olnud. Pantuse tüdruk, ei teadnud isegi numbreid - 1000 ütles ta "one" ja näitas sõrmedega kolme nulli. Ja kui küsisime, kas ta on inglise keelt õppinud, siis vastuseks oli jah, kuus aastat! :D Autraallanna jäi ka paigale, mis meile siiamaani müsteeriumiks..arvatavasti oli tegemist kurjategijaga, kes ennast maal varjas. Tüdruk oli meie vanune ja oleks saanud ükskõik, mis töö, kuna ta ju kohalik. Ma saan aru, kui linnas ei taha olla vms, aga ükskõik, milline muu farmitöö oli kordades parem kui see..seega muud ei jää üle, kui arvata, et tegemist oli põgenikuga ...

Nüüd olime siis jälle töötud, see kohe mitte kuidagi ei kuulunud me plaanidesse..olime ju otustanud, et 4 nädalat viinamarjaistandust ja siis lõpuks Austraaliat vallutama. Pidime kiiresti tegutsema hakkama, sest raha kulub siin väga väga kiiresti ja me ei tahtnud ju oma sääste tuulde visata ja nullist alustada. Kimasime tagasi Perthi ja tööbüroosse. Meiega ühinesid ka ülejäänud eestlased - Kadri, Mati ja Liina. Kuna tahtisme kiiresti tööd, siis pidime võtma vastu raske otsuse. Tüdrukud ehk siis mina, Kadri ja Liina lähevad ühes suunas ja poisid teises suunas. Meile, üdrukutele, pakuti taas viinamarjaistandust, kuid seekord söögimarjadega. Puud pidid kõrgemad olema ja töö ei pidanud olema "silitamine", poistele pakuti aga väga hea palgaga ja muude heade tingimustega füüsiliselt raskemat tööd - ehk suurte viljakuhjade katmist. Poisid olid selle üle väga õnnelikud, kuna neil oli kõrini naistetöödest :D Meie tüdrukud võisime alustada mõne päeva pärast, kuid positele öeldi, et nad peavad paar nädalat ootama, kuni viljahooaeg alles algab. Kõik oli tore, olime taas tööinimeste nimekirjas..väljaarvatud fakt, et poisid pidid jääma Perthi, et otsida lühikest tööjuppi enne lubatud tööalgust ja meie pidime sõitma Perthist mõnedsajad kilomeetrid lõuna poole, Busseltoni linnakese lähedale. Ka poiste lubatud viljatöö oli meist kaugel, mis tähendas seda, et järgmised kuus nädalat me üksteis ei pidanud väga nägema ;(

Asusime siis kolmekesi oma viinamarjaistanduse poole. Meie uueks töökohaks oli Tutunup Table Grapes - pereirma, mis tähendas rangeid, kuid ausaid tööandjaid. Elukoht oli meil tööst umbes 6 km kaugusel asuv vana maja, mis kuulus meie tööandja sõbrale ja piimafarmi omanikule. Arvatavasti oli tegemist tema vana majaga, mille ta oli oma valdustele maha jätnud ja uue maja umbes pool kilomeetrit eemale ehitanud. Maja oli tõesti vana ja räämas. Võibolla viiekesi poleks seal nii hull elada olnud. Aga kümnekesi oli! Meil oli üks ainuke, vaevu hingav dušš, üks wc ja pisike köök. Ja paratamatult hommikuti ja õhtuti ei tahtnud me sinna majja kuidagi ära mahtuda. Jagasime maja ühe Hollandi paariga (Dennis ja Irena), keda kutusime Väike My abikaasaga. Põhjuseks oli Irena lühike kasv ja mürgine keel :) ; Saksa paariga - Robert ja Doreen; kahe saksa tüdruku - Erika ja Manjaga ning veel ühe Hollandi tüdruku Liziga. Korraks ilmutas ennanst ka Iiri tüdruk, aga esimese tööpäeva õhtuks tuli talle poiss järele ja läinud ta oligi...

Töö ise polnud tõesti nii hull kui eelmises istanduses, kuid sellegipoolest igav. Puud olid kõrged ja esimestel päevadel veetsime 8 tundi käed õhus. Seega vajas keha natuke harjumist. Õnneks tööpäeva masendavtel hetkedel pakkus rõõmu perekonna uus kutsikas Jacks, kes puude vahel kimas ja vahepeale jalast sakutas.

Poisid samal ajal aga said nädalase otsa taas Ginginis, samas puuistanduses.. Seekord oli aga töö kordades lihtsam ja nagu arvatagi võis, lõpetasid nad selle oodatust varem.. kahjuks lubatud viljatöö polnud aga ikka veel alanud ja poisid pidid taaskord kuidagi oma aega sisustama. Kulude kokkuhoiu mõttes ja loomulikult ka igatsemise põhjustel, tulid poisid meie juurde. Ilma omaniku teadmata... Alguses plaanisid nad tulla paariks päevaks, lõppkokkuvõttes varjasime poisse oma majas poolteist nädalat :D. Õnneks olid majakaaslased mõistvad ja probleeme ei tekitanud. Poisid tundsid ennast lausa nii koduselt, et käisid päeval piimafarmerilt piima toomas :D..kes arvas, et tegemist viinamarjaistanuse töötajatega :D

Poisid proovisid mõne nädala jooksul nii mõnelgi uuel ametil kätt.. ja olid juba loobumas mõttest, et peavad viljatööd tegema. Lõpuks siiski tuli kauaoodatud telefonikõne ja nad suundusidki meist kaugele Cranbrooki nimelisse kohta. Viljatööst ehk viitsib Toimetaja paar sõna ise rääkida. Ütlen vaid niipalju, et elamine on karavanipargis, töö ja toidu võimaldab tööandja ja palk on ka soliidne :).. Õnneks sellesk ajaks, kui poisid viljatööle said, oli meie töö lõpuni jäänud kaks nädalat ja see polnudki enam nii hull aeg lahus olla. Niipea kui töö otsa sai, pakkisime asjad ja kimasime poistele külla. Sellest ajast on möödas juba kuu aega ja oleme ikka veel külas :D Õigemini õnnestu selles imepisikes kohas meilgi tööd leida. Mina ja Kadri töötame kohalikus pubis ja valame õhtuti farmeritele õlut välja. Minu esimene "puhas" töö Austraalias. Jepikajee!!!

Tegelikult on nii mõndagi rääkida viinamarjaistanduse aegadest aga jäägu see parem sinna paika..siis on Eestisse naastes ka midagi uut rääkida :)

Praegu igatahes elame pisikeses Cranbrookis. Harold katab ikka viljakuhjasid ja mina olen pubis. Jääme siia arvatavasti jaanuari lõpuni ja siis nelja tuule suunas kuhugi midagi puhkusemoodi asja tegema :)!!!

Veel mõned olulised märksõnad:

Novembris üllatas meid Haroldi vend Caspar, kes saatis sõnumi, et maandub hommikul Perthis :D Nüüd ta siis meiega samas liivakastis. Mõned korrad oleme koos hänginud ja ka jõulud veetime koos. Hoiame pidevalt ühendust ja loodetavasti näeme varsti taas :)

Jõulukingitusesk soetasime endale uue kodu - Toyota Hiace bussi :) Hetkel seisab see meie karavani ees ja ootab, millal saab mööda Austraaliat sõitma minna. Meie kallis väike seljakott Hunday on nüüd Caspari uus sõber :)

Lubame enam mitte nii kauaks ära kaduda :) Loodame, et pisike kokkuvõte andis aimu, kus oleme ja mida teeme :)

Nüüd küll juba hilja..aga head Uut sellegipoolest!!!!!

Teie Bill (kohalikud ei saa aru, kui ma oma nime hääldan ja arvavad et olen Džiin, neile arusaadav oleks pigem Džäin, seega valisin lihtsama nime)

*Toimetaja veerg - lühidalt öeldes: mina töötan viljaterminalis, kuhu tassitakse kokku suure osa lääne-aussi vili. Mingis kaudses mõttes on mul võimalik austraallaste saia sisse pissida. Ilmselt ma seda varsti teengi, kuna siinsed tööpäevad varieeruvad oma pikkusega kuni ca 8 kuni14 päevas puhast tööaega. Boss on 54-aastane üle kere tätoveeritud endisest napsitrallist preester-tisklitaat (Suzuki Hayabusaga). Brigaad koosneb iirlasest, kahest aussimaa esindajast, saksalasest ja kahest eestlasest. Seltskonna värvikaim kuju on ilmselt baierimaa poiss Mick aka Nälja-Ahti. Ega ei olegi siin riigis seni veel normaalset sakslast näinud, kui mõtlema hakata. Nälja-Ahti on puhtatõuline tränavana. Ärkab ja uinub tekno-träänsi eeskujuliku sõtkumise saatel, magab Nike rullis nokaga nokamütsiga ja kihutab rekkaga viljaterminalis ringi kõigile thumbs-up näidates. Kui ei teaks, siis pakuks, et tegemist on eestlasega. Nälja-Ahti on alati essa vend köögis, kui meil paus on. Ja ma ei räägi mitte kiirest võilategemisest vms vaid tavaliselt neljast kahekordsest soolasest võileivast, puuviljade ja piimaga megaruurest kausitäiest krõbinatest ja neljast meega saiast pluss ohtralt jäätist ja siirupit. Mis siis, et 2h tagasi sõime hommikust.

Jõulud möödusid.. mm.. noh, möödusid õnneks. Lohistasime paar päeva omi ihusid Perthis ringi ja põkkusime Caspariga. Eesti aja järgi jõululaupäeval nööpisime ühes suuremas hostelis koos 12 kaaseestalsega rummid-viinad-viskid-õlled lahti. Hommikul oli teada, et ilmselt oli jõulutaat öösel pähe koputamas käinud, kuna pead andsid tunda. Ja, oh rõõmuhõisked, meil on nüüd konditsioneeriga auto! Seni ustavalt teeninud Hyundai-punn läks pärandvarana Casparile. Ei oska öelda, kuidas tal on parempoolse rooliga ja juhikoolitust läbimata siin autoga sõita aga küll aeg annab arutust.

Ja Jane kallab mulle õhtuti õlut välja nii nagu tavaliselt aga selle erinevusega, et mingi vend on nõus talle selle eest raha maksma. See on küll äss diil nagu öeldakse.

Ja, jah, me oleme eluga rahul. Mis siis, et praegu töörindel üsna tihe rebimine käib. Käes on suvi, vikerkaarevärvi gay-papagoid vigisevad puude otsas ja järvedes on vesi roosa (what the shit, ma tean). Liisinguid ei ole, Mazda 6-te ka mitte ja isegi mitte maja Peetrikülas 5x5m läbimõõduga "hooviga" ja seal nutuselt haukuva labradoriga.

Kõigile neile, kes Kivi hiljutist EE artiklit lugesid, siis jah, nii kehv siin ongi nagu ta teile vahendas. Me kõik püüame kodumaale läkitavates telegrammides ja ajaveebides sitaks edukad paista ja teile, vaestele Eestisse jäänud lammastele, kadetust nahavahele ajada. Tegelikult ei ole siin tööd, ämblikud on suured ja ohtlikud nagu baski separatistide soomukid, hambapastatuube litsume tühja õllepudeliga viimseni tühjaks, et jumala eest mitte niipea uut osta. Kõhupeal võtab ilmet näjapaistetus, liigsest päikesest vohab kõigil melanoom näos nagu ja kuulujuttude järgi on isegi Maret Soom suure kuumaga sulama hakanud. Siinse eestlase tunneb juba kaugelt ära aukuvajunud silmade ja farmis suure milleiganes korjamisega tekkinud küüru järgi. Kes on piimafarmis lüpsjatena töötanud, need on suurest peksmisest vaguraks muutunud ja tervitavad kõiki lähedalseisjaid professionaalselt igast näpust eraldi...

1sõnaga, kui raha oleks, siis tuleks kohe Eestisse tagasi aga raha ju pole.

Igaksjuhuks mainin, et kui keegi saab võõralt nr-ilt smsi või midagi, siis võime need meie olla. Mu taskukas on 0451079097 ja dseini oma 0451151893.

Mis teie muidu teete seal?

Säilige erootilised, vaesed ja lollid eestlased.

Haroldi töö

Toimetaja vallutas mägesid

Jõul..

Uus kodu :)

Okou, kuna Piia ähvardas mind msnis (rääkis midagi mustadest Volgadest ja kurjadest meestest vms), et uusi jutte pole, siis viskan vähemalt uusi pilte. Äkki Jane raatsib millalgi kirjutada ka, kuna mu sulg siin soojaga ei libise. Istume kohati 44-kraadise maheda ilma käes ja higistame nagu 2-taalased prostituudid 99-sendi õhtul.

http://www.flickr.com/photos/43820432@N06/sets/72157622891351190/?page=2