Tehnilised rikked on likvideeritud ja oleme taas kontaktivõimelised..niivõrd kuivõrd muidugi. Hetkel küll töötav arvuti, kuid ei ole internetilevi, kuna oleme keset eikusagit ametliku nimega Nullarbor. Seega kriban Teile lugemise valmis ja postitan, kui taas levis oleme. Selline see reisiselli elu on.
Ülevaade meie tegemistest. Cranbrook on nüüdseks minevik. Esimesel veebruaril sai Haroldil viljakuhjad kaetud ja järgmisel päeval kimasime minema tagasi vaatamata. Me polnud ainukesed, kes minema kibelesid.. Hommikul kell 8 olid Haroldi töökaravanid kokkupakitud ja rahvas läinud. Ainult meie, Arno ja Teele ning iirlane olime veel sinna viimaseid asju kokku panema jäänud. Arnost ja Teelest veel niipalju, et olime oma esimesets tööst alates koos olnud ja kui palju me ka pole nurisenud, et Eestlastest on kopp ees, siis ikka oli kurb lõpuks laiali minna. Täitsa ära harjusime nende kahe kolliga :)( Kevade tegelased, kui loete, siis koll asendage armsate eestlastega). Teele ja Arno suundusid Albanysse ja siis kohe idarannikule. Meie ja Iirlane aga tagasi Perthi. Perthi selleks, et mõned asjad enne puhkust korda ajada. Nimelt meie suure töö ja vaevaga ostetud buss osutus täielikuks nõmikuks.. otsustasime ta maha müüa, sest ei jõudnud enam parandamisega tegeleda. Meil oli paar inimest, kes bussist huvitatud ja nad asusid Perthis. Teele asudes oli natuke kahju oma kodu müüma hakata kuna tundus, et lõpuks hakkas buss sõna kuulama ja enam katki ei läinud. Seda mõtet jõudsime mõelda umbes 1,5 tundi kuni buss meil poolel teel Perthi keema läks. Õnneks saime asja kuidagi kontrolli alla ja Perhi välja sõita ja ka kohe esimesele kliendile ette näidata ning maha müüa! Siit siis tuli meie elu esimene sulitemp. Müüsime bussi maha ühele prantsuse paarile. Lohutame ennast sellega, et nad kopsisid bussi üle ja sõitsid ka ja meil polnud midagi selle vastu, kui nad oleks tahtnud mõnel tehnikul seda ülevaadata lasta..oehhh, no mul on millegi pärats ikka neist kahju :( Aga noh, mis teha...ka meie saime vastu näppe.
Nüüd oli vaja taas alustada uue kodu otsingut. Olime kogemuse võrra rikkamad ja vaatasime busse väga kriitilise pilguga. Nüüdseks oleme õnnelikud Mitsubishi omanikud. Oma uue kodu soetasime mehaaniku käest, kes tegeleb busside kokku ostmisega ja nende parandamisega ning müümisega. Bussiga kaasa saime veel voodi ja kogu matkavarustuse nagu priimus ja nõud ning isegi Austraalia Lonely Planeti ja päikesekreemi ;) Uus kodu on heaaa (ptui ptui ptui).
Järgmiseks nägi plaan ette puhkust. Seda sama, mida oleme oodanud juba 5 kuud. Kujutate ette, et oleme nii kaua juba eemal olnud..uskumatu. Puhkus algas meil imeliselt ja kestab ikka veel (Kriban hetkel blogi kõrvalistmelt. Oleme läbinud Nullarbori tasandiku ning ületanud Lõuna -Austraalia osariigi piiri ) :) Nimelt leidsime soodsa paketi ning kimasime Balile (Indoneesia saar). Bali on austraallaste seas väga popp puhkusekoht. Austraalia perekond ei lähe Balile mitte kultuuri ammutama, vaid pidutsema ja shoppama..oma hotellist ja poe tänavatest nad kahjuks kaugemale väga ei lähe. Meie olime ja oleme ikka veel Indoneesia koha pealt võhikud ja ei teadnud mida oodata. Ei jõudnud enne isegi mingit uurimistööd teha. Lihtsalt ostsime piletid ja järgmisel hommikul isusime lennukis. Lend kestis kõigest kolm tundi. Selle aja jooksul pakuti süüa ja juua, mõni asutraalia kodanik suutis ennast lausa kokteilidest ära väsitada ja lennuki pealt maha astudes oli raskusi sirge kõnnakuga. Meil polnud aimugi, kuidas ja mis meid ees ootab. Piiril maksime kumbki 25 USD, et saada viisa. Kohalikud rahad soovitati meil vahetada alles kohale jõudses, mitte Austraalias, kuna siis parem kurss. Nii ka oli, saime 500 AUDi eest üle kahe miljoni kohaliku raha. Nii tulid meie elu esimesed miljonid :) Enne kui jätkan, mainin, et loomulikult ostsime me kõige odavama paketi, mis sisaldas kahe tärni hotelli. Seega olime väga imestunud, kui lennujaamas ei oodanud meid suur buss, et hotlli visata. Meid ootas ees personaalne giid, kahe neiuga, kes meile kohe lillekeed kaela riputasid. Siis djuhatati meid täitsa enda autojuhiga autoni, kus anti kummalegi jahutav märg rätik ning sõidutati hotelli. Teel hotelli räägiti veits Balist ning loeti sõnad peale mida mitte teha ja mida teha. Mitte juua kraani vett, mitte laenutada rollerit, kuna Indoneesias puudub kiirusepiirang ning isegi kui on valgusfoor, siis keegi ei pane seda nagunii tähele. Siis loomuliktl öeldi, et kui tahame saare peal ringi vaadata, siis ekskursioone osta ainult läbi nende, kuna mujalt ostes saab petta jne. Naiivsed nagu me olime, kuulasime suu ammuli ja noogitasime kaasa. Sõitsime määda tänavaid ja ei teadnud mida oma hotellilt oodata. Indoneesia nagu Malaisiagi on lihtne ja kahjuks veits räpane. Kitsad tänavad, lagunenud majad. Tänavad on täis kaupmehi, kes üritavad koorida sult seitse nahka ja turiste, kes lasevad ennast koorida. Kaubandus on linnades kõrgel kohal. Tänavad on paksult kohalikke täis, kes kõik üritavad sulle midagi maha parseldada. Loomulikult hõigatakse pidevalt - Bloody cheap, mate! come on looki looki (paganama odav, sõber..tule vaata). Igaüks üritab sind oma putkasse sisse rebida ja sulle 10 t-särki müüa või kolm paari päikeseprille. Hulgi ostes on ikka odav. Ja Austraallased ostavad ka..muidugi ei tea, mis nad selle kraamga peale hakkavad.
Lõpuks, kui hotelli jõudsime olime meeldivalt üllatunud, sest see oli armas ja puhas. Suur tuba, rõdu ja 24h avatud bassein..mõnnnaa. Hommikusöögi lauas võisime kohe tähelepanna, et seda kraami austraallased ikka osatvad ja mitte vähe. Igal endast lugupidaval austraallasel olid Bintangi( Indoneesia õlu) maika ja lühikesed püksid. Naistel olid juustes Bali lillega lõksud ja seljas ühesugused kleidid või Bintangi maika ja lühikesed püksid..
Läksime siis oma esimesel päeval linna avastama. Alguses oli lõbus ja huvitav, kui kaupmehed Sind võidu endale üritasid krabada. kolmandaks päevaks oli sellest aga nii siiber, et pidi kaustama kiirkõnnakut ja klaasistunud pilku otse enda ette. Kui miski vähe huvitas ja tahtsid hinda teada, siis loomulikult öeldi kümnekordne hind ja sealt pidi hakkama alla kauplema ja lõpuks nagunii saiem koguaeg lüpsta. Ka raha tagasiandmisega olid lood nii, et ega seda eriti ei tahetud tagasi anda või siis anti vähem jne jne. Lõpuks oli raske arusaada, kes on päriselt lahke ja sõbralik, kes aga Su rahakoti sõber. Vaatasime siis päevakese ringi ning tegime omad järeldused. Ka meie nn giid tahtis meilt ainult raha ja otsustasime, et tema kaudu me küll eksursioone ei võta. Saame ise hakkama. Ja saime ka. rikkusime rolleri reeglit ning laenustasime ühe ja see oli parim otsus. Liiklus oli kohutav, liiklus oli meeletu..kuid samas kui pole ühtegi liiklusreeglit, siis kõik vaatavad alati kuhu keeravad ja kui kiiresti lähevad. Niiet melisel kombel, see meeletus töötas. Mure oli ainult kaardiga ja kohtade ülesleidmisega. Ühtegi korraliku koha kaarti turistile ei eksisteerinud ja loomulikult kohaviidad olid ka sellised nagu nad olid. Mõnes kohas oli ja mõnes mitte. Otsisime välja kohad mida tahtsime näha ja seiklus võis alata.
Esimesel päeval kimasime rolleriga Ahvide Metsa. Olime äärmiselt õnnelikud, et ise nii tublilt üles leidsime ja rolleriga nii osavalt hakkama saime. Ahvide Mets oli laheee, natuke väike aga vinge ikka. Pole just igapäevane asi ju kui ahvid sul käest banaane rebivad ja sulle õlapeale hüppavad :) Muidugi olid nad armsad ja lahedad, aga paganama ahned. Vahepeal üritasid terve kotitäie sult ära virutada ja mõned jälitasid, sest teadsid, et kuskil banaanid peidus..vahepeal hakkas kõhe :D
Teisel päeval läksime otsima templit. süidame vaikselt rolleriga, kui märkame, et meie ees sõidab ühe turismifirma buss, haaksime ennast taha ja lootime, et viib meid selle sama templi juurde või mõne muu vaatamisvääruse poole. Ja õigus meil oligi. Polnud küll see sama tempel, kuid vingesse kohta jõudsime ikkagi. Jõudsime kalju sisse tahutud templini ja see oli ilus. Tempel uuritud ja pildid tehtud, olime ikka kindlad, et tahame näha ka seda esimesena väljavalitud templit. See tempel pidavat olema järve peal ja seal pidi saama paadiga ligi. Istusime siis oam rolleri selga ja kiamsime edasi. Pean veelkord ütlema, et roller oli hea valik. Mõnus ja soe oli kimada mägisel saarel, riisipõldude keskel, teeäärtes peenikesed pikad palmid..lihtsalt kirjeldamatu. Süistie ja otsisime, küsisime teed ja arvatavsti saime õigele suunale, kui järsku hakkas pilviseks tõmbuma ja lõpuks sadama. Nii me siis sõitsime, kasks hullumeelset, üles mägedesse läbimärjad, aga sihikindlad. Templi leidime üles ja kahjuks pidime pettuma. Loomulikult oli ilus, aga väike ja üldsegi mitte keset järve vaid natukene kaldast eemal ja paate polnud ka näha. Aga ega me väga kurbastanud. Nägmine tõelisi külasid ja inimesi ja riisipõlde..sõitsime paduvihmas, keset Indoneesia metsikut loodust, silmapiiril vulkaanimäed :)
Kui rahast mitte rääkida, sisi Bali oli imeline. Soe ja niiske, naeratavd inimesed, head toidud ja nii mõndagi mida näha ja teha..See oli hea algus meie puhkusele!
Perthi tagasi tulles, tegime kiirelt oma varude täiendamise ja juba samal päeval kimasime minema. Perth oli ennast ammendanud ja tahtsimeme kiirelt uusi seiklusi ja uusi ilusaid kohti. Meie lõpp sihtpunktiks on ideaalis Melbourne, kuhu tahaksime mõneks ajaks võimalusel jääda, kui tööd leiame. Enne Melbourne on aga nii palju näha. Suundusime esimese peatuskohana Hydenisse, kus nägime ära kuulsa Wave Rocki. Hydenist kimasime tagasi ranniku poole ja Esperance nimelisse linnakesse ja see oli imeline. Austraalia on metsik ja täis üllatusi. Jalutasime hommikul kail, kus kalamees tõmbas veest välja kalmaari, siis märkasime vees hulpimas merilõvi, keda kohalikud kutsuvad Sammyks. Eks neid ole seal rohkem, kui üks, aga nimi kõigil sama.Küll Sammy teab, kuhu ujuda tuleb, siin ju kalamehed teevad natuke laisa Sammy eest kõik ära ja püüavad kalad kinni. Me veetsime vist tund aega ja imetlesime kuidas see paksmagu seal hulbib ja kala mugib.
Esperances olid Ilusaimad rannad, mida seni näinud oleme. Eriti Lucky Bay, kus rannas päevitasid Ruud :) Nautisime mõnusaid randasid, käisime ujumas kõige selgemas vees ülde, pildistasime Ruusid, kohtusime eestlannaga, kes elab juba aastaid austraalias ja lasime tal natukene eesti keelt praktiseerida. Esperance oli võrratu! :)
Järgmisena ootas meid ees Nullabori tasandik. Mitmesajad kilomeetrit mitte midagit. Jep, täitsa tasane oli teine. Mõnesaja kilomeetri tagant tuli mõni bensiinijaam ja vahel hüppas üle tee mõni ruu või emu,aga üldjoontes oli vaikus. Nullabori tasandikul muideks ka Austraalia pikim sirge 146, 6 km. Pikima sirge läbimise au sain mina. Polnud see üldsegi nii kerge ega igav, sest rooli hoidmine osutsu vägagi pingutust nõudvaks. Auto tahtis ikka vasemale sõita, kui rooli sirgu panin, seega pidin rooli paremale hoidma. Sain mõnusa muskli treeningu!
Veel oleme avastanud, et meil on ajamasin ja ajasreisimine on meile vägagi tavaliseks muutunud. Just eile sõitsime siin oma Nullabori, kui tee äärde ilmus silt, et me aega 45 minutit ette keeraks ja varsti on oht veel järgmised 45 minutit lisada. Siin ka järeldus ajamasin on leiutatud, selleks osutus Mitsubishi buss ,ja meie tegime seda!
Nii me siis vaikselt põristame siin läänest ida poole. Loodame mõne päeva jooksul jõuda Adelaidesse ja ehk kohtuda Caspariga ning siis vaikselt Melbourne poole edasi suunduda..
Anname oma tegemistest jälle teada, kui miskit korda saadame. Kokkuvõteks võin öelda, et oleme avastanud maa, mis on esimesi hetki täis. Esimesed valged rannad, esimesed teed ületavaad emud, esimesed känguru perekonnad rannas nosimas, eimesed kalamehed püüdmas kalmaare, esimesed Sammyd kai juures hulpimas ja esimesed tuhanded kilomeetrid oma ajamasinas...
PS! Perthist Adelaidi on kui Londonist Moskvasse.. ehk 3200km tuima barankakeeramist.
21.02.2010
