Great Ocean Drive
Adelaid ja tasuta jalgrattad ;)
Rahe
Sissejuhatuseks mainin, et istun hetkel oma lahtikäiva tooliga karavanpargi pesuruumis, sest siin on pistik, kust arvutit laadida saab. Kuskilt peab ju elektrit pätsama. Niiet näete, kui suur vaev on blogi kirjutada!
Keerutasime oma barankat Adelaidini ja kohtusime Caspariga. Adelaid oli mõnus vaheldus kõrbele ja ei millegile. Polnud ammu nii suures linnas viibinud, seega oli paar päeva tarvis, et olukorraga kohaneda. Pea kippus inimestest ja saginast ringi käima. Adelaidis seadsime ennast elama parklasse, kohe päris keset linna J, Caspari hosteli vastu. Käisime siis tõsiste nägudega hosteli vastuvõtulauast mööda ja suundusime dušši alla ja hiljem tasuta õunapirukat kööki sööma (mis loomulikult mõeldud ainult hosteli elanikele). Nii elasime Adeliaids terve nädala ja täitsa ilma pahandusteta ja ilma vahele jäämiseta..küllap sellega rahvas seal harjunud kaa J. Ainult mina vist pabistasin, et kas pole kahtlane, et ma kõnnin vastuvõtust mööda ja 10 minuti pärats kõnnin taas, ainult märgade juustega ja suundun õue :D Aga polnud hullu midagi. Caspar smuugeldas enale isegi mingid rootslased tuppa magama, niiet kõike annab korraldada.
Adelaidis mõnulesime. Ilm oli ilus ja linn oli ka armas. Ühel päeval võtsime jalgrattad ja käisime jõe ääres sõitmas. Adelaidis jalgratta laenutus linna poolt tasuta ja teed ka täitsa head. Samal ajal oli käimas ka festival, kus plaju stand-up comedit esitati. Õnnestus ühte etteastet ka näha. Oli parem, kui USAs nähtu, kuid arenguruumi veel oli.
Edasi põrutasime oma helesinise unistuse poole. Siia tuleksut saati ju unistanud Melbourne´ist. Otsustasime sõita edasi mööda rannikut ja tegime veel paaripäevase vahepeatuse Mt. Gambieris. Seal sai nähtud kõige sinisem järv. Järve vesi oli sinine sinine, ei pidanud isegi mitte natukene kujutlusvõimet kasutama.
Lõpuks ootasid ees viimased mõnedsajad kilomeetrid, et jõuda Melbourne´i. Sõitsime mööda Great Ocean Drive´i, kus iga natuksese maa tagant sai seisma jääda ja eriti vinget rannajoont vaadata. Peale ilusa ranna oli ka väga mägine ja käänuline. Väga ilus oli. Ainult Haroldil oli siiber, et ma igat kivi pildistada tahtsin J.
Esimesel päeval, kui Melbourne´i jõudsime, suurt midagi teha ei jõudnud. Praktiliselt terve päev kulus parkimiskoha leidmisek. Siin lihtsalt pole tasuta kohti. Lõpuks otsustasime karavanparki minna. Netist otsiseme välja kõige odavama ja linnale lähima. Siin me nüüd olemegi - Melbourni räpastes slummides. Karavanpark näeb välja, täpselt selline nagu 10 taala eest ikka saab. Enamus inimesi, kes siin on, elavadki siin aastaid. Üks on siia lausa 27ks aastaks jäänud. Kõige rääbakam park, kus oleme olnud, aga vähemalt odav ja linnale lähedal. Turvalisuse üle ka ei kurda, kuna politsei on siin tavaline külaline. Harold on hakanud suurest kurbusest isegi veini jooma (muidugi Spritega, mitte puhast) ja kuulab Eesti karvastega, kes siin karavanipargis elavad, Sõpruse puiesteed.
Melbourne on suur ja elav, täpselt see, mida nii kaua oodanud oleme. Kahjuks on Melbourne meid natukene pahandanud kaa. Ilm on kohutav. Päeva jooksul muutub ilm 4 korda. Hommikul palav, siis sajab, siis on jahe, siis jälle palav. Ühel ööl külmusid siin mingid torud lõhki, täna on aga peaaegu 30 kraadi sooja. Peale selle õnnestus meil näha pisikest rahetormi, mida pole siin 40 aastata nähtud. Oma esimestel päevadel Melbourne´is tuterdasime linna peale. Taevas oli pilves ja õues oli soe. Läksin ostsin endale kohvi ja pidin Haroldig kokku saama. Olime üksteisest umbes 30 meetri kaugusel aga saime kokku alles poole tunni pärast, sest vahepeal otsustas ilm tormiseks minna. Taevast hakkas tulema lapse rusikate suuruseid raheterasid, sellele lisandus meeletu tuul ja vihm. Umbes 15 minutit oli päris kõhe. Tänavad olid inimestest tühjad, liiklus jäi seisma. Jooksin ühe katuse alla aga tuul oli nii tugev, et ikka sain rahega piki pead ja keha. Lõpuks õnnestus ühe kohvikuni joosta ja varju pugeda. Kohvikus suleti kõik uksed ja ruum oli rahvast täis. Lõpuks tuul vaibus ja rahet enam ei tulnud ning sain Haroldiga kokku. Sellse maja, kus varjus Harold oli, kukkus aga osa katusest sisse. Lõpuks hakkas ka vihm vaibuma ning otsustasime rongi peale minna. Rongijaamas olid kõik piletiväravad pärani lahti ja ükski tabloo ei töötanud. Elekter oli ära ja laest tilkus vett, rongiplaan oli segi löödud. Aga inimesed olid õnnelikud, sest polnud kunagi midagi sellist vist näinud. Lapsed hüppasid rahehunnikutes, nagu lumes :D. Lõpuks, kui rongile saime, siis nägime, et mõnes kohas olid tänavad täitsa vee all ja autod olid poolenisti vees. Poleks arvanud, et pool tundi tormi ja selline kaos.
Veel üks põhjus, miks me Melbourne´iga veel sõbrad pole, on töö. Tööd on siin palju palju raskem leida, kui Lääne Austraalias. Oleme tööotsingutega nüüdseks tegelenud kaks nädalat. Saatnud CV´sid, astunud lihtsalt kohvikute uksest sisse ja oma jäljed jätnud. Käinud tööbüroodes ja täitnud kuhja ankeete. Meie päevad näevadki välja hetkel sellised, et hommikul kammime tööbüroosid läbi, kui tee peal jääb silma mõni kuulutus uksel, siis astume sinna ka sisse, õhtul saadame Cv ´sid neti teel. Siin linnas on lihtsalt meeletult inimesi, kes otsivad tööd. Palju asiaate ja palju backpackereid nagu meiegi. Noh, pole hullu, oleme järjepidevad ja küll me selle töö üles leiame.
Ja võimalik, et Haroldile veel Melbourne päris ei meeldi ka sellepärast, et talle kutsuti politsei ja ta arreteeriti keset CBD kõige tihedamat äritänavat :D Aga las sellest räägib ta ise. Ma lihtsalt jõudsin järeldusele, et pean vist tal koguaeg järel lohisema, muidu kohe mingi sitt leivakotis :D
No comments:
Post a Comment