Friday, April 2, 2010

Ma haaran ka üle pika aja digipliiatsi kätte ja räägin paari verbiga meie glamuursest elust. Viimased 3 nädalat oleme elanud Melbourne slummis karavanipargis. Naabriteks olid diilerid, happenarkarid ja naisepeksjad. Jumala minu seltskond. Kui nüüd meenutada, siis mu kunagine keemiaõpetaja vist midagi sellist mulle ennustaski, kui pilgu minu tegemistele tahvlipeal viskas. Tal oli selline rumal komme joru tähti ja numbreid lasta meil tahvlile kanda (umbes nii H2Co3Hcl) ja siis jorule nimi panna. Mina ristisin enda joru Markoks ja see polevat päris tema ootustele vastanud. Aga see selleks. Ma eeldan, et te teate umbes, milline on tüüpiline aussi karavanipark? No siuke staadionisuurune maa-ala, kus on peal karavanid ja matkabussid ja telgid jne. Selline paras Woodstock. Meie viimasel nädalavahetusel näiteks käis siin korraga 4 politseiautot. Tavaliselt nädala sees käis ikka 1 auto korraga kedagi ära viimas vms. Mu siinne isiklik sümpaatia kuuulus jäägitult ühele suuremõõdulisele kiilakale, kelle õhtumenüüs olid tavaliselt seened. Üle-eelmise nädala alguses läksin siin suures linnas essat korda tööle ja sain kuskil 1 ajal öösel voodisse. 6 pidi äratus olema. Kell pool kaks otsustas ülalmainitud Mükoloog nii sassi minna, et karjus keset parki 3 (!) tundi jutti. Sain jee magada ju. Ilus esimene tööpäev.

Mõni kodanik karavanipargis oli okei ka. Noorem generatsioon siis, kes ka minimaalse budgetiga tripib nagu meie. Meie kõrval telgis elas Hollandi junn nimega Vibe. Ei ole paha nimi lapsele. Vibe magas ilmselt maailma kõige väiksemas telgis, mis oli umbes ümbriku mõõtu. Õhtuti väljus/sisenes ta sealt/sinna kasti õllega. Ei saanud kahjuks mahti vaadata aga usun, et tal on lisaruumid maa alla kaevatud, kuna see vend ei olnud lihtsalt reaalne kogu oma kolaga selles väikeses ümbrikus. Vibel oli üldse kõvasti õnne siin. Ta saabus siia riiki paar nädalat meist varem sõbraga, peale mida läks elu kronoloogilises järjekorras nii – 1. Vibe sõber sõitis nende matkabussiga minema, et endale naist otsida ja Vibe jäi oma kilest ümbrikuga maha, 2. Vibe kolis võrratu kaadriga karavaniparki, 3. Vibe hakkas tööd otsima ja sai pakkumise ehitusele. Enne vaja kanda 220 taala deposiiti ala kiivri ja isikliku kraana eest. Peale ülekannet loomulikult kogu lugu lõppes ka. 4. Vibe lendas viimaste rahade eest Perthi head elu otsima.

Siis oli üks huvitav härra, kes magas lihtsalt magamiskotiga lageda taeva all. Mitte ühtegi asja tal ei olnud aga see ei takistanud tal õnnelik olemast.

Lisaks elas seal tagumikutäis sakslasi, kes jalutasid lihtsalt telkidega parki sisse ja elasid paar kuud ilma omaniku teadmata. Seal oli siuke asi võimalik, kuna keegi ei suutnud järge pidada, kes ja miks pargis parajasti liikus. Tuleb tunnistada, et ka meie unustasime vahel maksta. Nippe, kuidas rahhi kokku hoida, oli seal kõigil varuks. Üks inglise säga õpetas mind vatitikkudega pesumasinat petma, et säästa 2 taala pesu pealt. No ole armuline, eksole!

Ma tean, et see kõik tundub nii ihaldusväärne aga sellegipoolest otsisime tuba endale üürimiseks. Ühel kenal päeval helistasid Janele kaks pepuvenda ja küsisid, kas meil sobib sellise lillaka varjundiga elustiiliga kuttidega koos elada. No tundub, et sobib, kuna praegu just siin me elamegi. Seni on kõik rahulik olnud ja püüame üksteisega harjuda. Maja on korralik ja väga silmatorkavaid ohumärke näinud ei ole. Kõige vallatum detail, mis mainimist vääriks mu arust, on köögis olev kärtsroosa Fibo bloki suurune masin. Eesmärki ei tea. Jane arvab, et tegemist on jäätisemasinaga, mina pakuks hoopis, et tegemist on heterosid homoseksuaalideks konverteeriva aparaadiga. Kui pepuvvendasid kodus ei ole, siis proovin kaameraga selle asja lähedale hiilida ja pilti teha, siis saate oma arvamuse öelda.

Ahjaa, kirss tordipeal on veel see ju, et ka minu esimene arest on nüüd siin riigis kirjas. Nädal tagasi sõitisn trammiga ja polnud väikest kupüüri, et talongi omastada. Ei tasu nüüd meelevaldselt järeldada nagu meil siin raha oleks. Ei-ei, me oleme endiselt riietatud rikastelt humanitaarabina saadud outfit`idesse ja kanname siniseid haiglasusse, kuna neid saab haigla uksevahelt tasuta võtta. Aga uuesti arestilainele. Jah, tõesti tulid paar peatust peale minu sisenemist trammi kontrollid, kes ei leppinud mu selgitusega, et tulin siia ujudes, kui veel soojad ilmad olid ja mul pole muud midagi, kui ainult 3 kilo kartuleid seljakotis. Lause teine pool on sulatõsi - ostsin need just turult, 9 eeki kilo. Igaljuhul kutsuti võimuesindajad kohale ja ega siin heaoluriigis ju vilkurite ja meeskonnaga kokku ei hoita. Minu auks tuli kohale 3 mundrimeest kõikide tulede ja viledega, nuiade ja kilpidega nagu mingid kuradi teismelised ninja-kilpkonnad. Ilmselt tiirutas linnakohal ka kopter snaiperitega ja kesklinna inimestel paluti kodudesse jääda ja rahu säilitada. See kõik leidis aset ühel tihedamal äritänaval keset Melbourne. 20 minutit sain aresti all olla ja tõestasin veel korra, et kogu mu maine vara on ketsid, mis mul jalas on, ja seljakott kolme kilo kohaliku hilis-sügisese Rosamundaga. Mind otsiti keset tänavat läbi ja pidin korraliku publiku eest selgitusi andma, et olen loll ja tulen Skandinaaviast (vähe kõvem sõna, kui Ida-Euroopa) ja tõesti ei ole mul siin ei aadressi, kuhu saata trahvi ega sugulasi/sõpru/tuttavaid. On ainult auto, mis ka linnas väljas ja ilmselt juba karavanipargi sõbraliku Mükoloogi poolt põlema pandud, kes bussist eritunud kantserogeensete aurude all olles rusude kõrval räuskab. Pika demagoogia tulemusena vabastati mind arestialt ja saadeti teele erinevate sõimusõnadega.

Nii see baarielu siin käib, nagu laulis kunagi meie kõigi südametesse pesa pununud Baari-Paavo. Linn on vinge, õhtul või nv-l töllerdame niisama kesklinnas ringi. Hiljutine popp elamus oli mingi vähe kõrgema panelka otsa ronides (Eureka tower), kust avanes linna panoraam. Üle pika aja on mõnus trennis ka käia – päris erinev stiil ja meie koduse taipoksiga võrreldes. Treener on päris tunnustatud kakukull erinevates stiilides aga lugemisega on endiselt raskusi. Seeriad loeb nagu kurikuulsas juutjuubi videos, kus japsid ingliskeeles numbreid õpivad: one, two, three, four, five, six, seven, eight, nine, ten, ten, ten, ten, ten, six, six, six ja nii jääbki viskama, kuni rahvas kokku kukub põrandale. Kes veel neid japse näinud ei ole, siis: http://www.youtube.com/watch?v=_nlDiTfLqVc

Ja mõned uued fotod, saate meie uude kodusse ka piiluda – http://www.flickr.com/photos/haroldsaar/

Nüüd nägemist, me lähme uisutama.

toimetaja

1 comment:

  1. aga kasuta siis City Circle trammi! see on tasuta ja keegi ei tule arestima :)

    liina

    ReplyDelete