Sunday, May 9, 2010

Sulgede perse toppimine ei tee sind veel kalkuniks ehk lugu itaallasest ja tema Prada viiskudest.

On nüüd paras aeg mööda läinud ja taas aeg endast märku anda. Tegelikult tahaks me igapäev blogi kirjutada, kuna muud teha pole aga siiski võitleme tungiga seda mitte liiga tihti teha. Muidu te arvaksite, et meil läheb halvasti, on igav ja pole elu. Mis on loomulikult tõsi. Uues peatükis räägiks hingelt ära ühe huvitava kokkupuute majakaaslasest itaallasega enne tõsisemat tripi-apdeidi tegemist. Meil on maja taga veel üks väike maja, kus elavad sees veel 2 itaallast lisaks meie maja peppur-itaallasele ja anaal-tasmaanlasele. Elu nagu väikese eelarvega Bosnia pornofilmis! No igaljuhul, ühte väikese maja italjaanot me peaaegu ei näegi, sest ta käib kas tööl või istub oma toas ja vaatab sarju või loeb manga koomikseid. Teine vend on aga vähe edevam täkk. Käib ikka meie majakeses küll palgatšekki näitamas või räägib mõne kifti loo, kuidas ta Itaalias oma läikiva Vespaga bellasid niidab. Kord jäin ma sellele inimniidukile ette, kui ta kuskile linnapeale uusi rõivaid näitama läks, mis ema talle kodumaalt saatnud oli. Ma arvasin, et ma kuulsin valesti, kui ta mult trepipeal küsis, mis ma arvan, palju ta kingad maksavad. Kiire pilk käimadele fikseeris olukorra ja pakkusin hinnaks viisteist taala ehk ca 150 eestimaist. Need kaunad nägid välja nagu üks-ühele meie kodumaal levivast kuulsast Selecti kataloogist, mis müütab 4 põlve kestvaid happele mitteraegeerivaid härrasmeeste elegantseid kingi (saadaval nii pruuni, kui ka mustana) ja mis näevad välja uskumatult inetud. Oh seda keevalist pilku, mis peegeldus mehe näos! Tema kingad pidavat olema ehtsad Pradad ja väärt 500 dollarit. Ega ma ei osanudki muud öelda, kui et tegelikult on Selecti tooted Eestis päris kuumad ja igati moekaup. Ja läksin tuppa ära kiirelt, italjaano segaste tunnetega trepil istumas.

Aga ka muid uudiseid. Viimati läksime me peale blogi uisutama. Tegemist oli nelja päevase pika easter-nädalavahetusega, mis sisaldas veel käiku ujuma ja sauna ja pepumeeste sõbranna juurde grillima pluss pärast komöödifestivalile. Ja vahepeal oli päev, mis mind vanemaks tegi (mitte, et iga päev nii ei teeks aga on üks kole päev, mis teeb seda korraga 365-e päeva jagu!). Selle puhul käisime kaljuronimas. Lubati lõunapoolse hemisfääri kõrgeimat siseronimisseina ja see võis tõesti tõsi olla. Haarasime Arntsi ja Teele käevangu ja veetsime ühe füüsilise poolteisttunni erinevate raskusastmetega seintel. Pärast nullisime kogu kehalise koormuse loomulikult õllejoomisega ära. Kuna pildid on nende fotokas, siis taaskord läheb tõestusmaterjaliga aega. Aaaaa ja veel üks suurem uudis: meil oli vahepeal jama oma busskoduga. Ei läinud, raibe, hommikuti käima ja ma pidin seda iga jumala tööpäeva hommikul pimedas kell pool 6 tänaval käima jooksma. 2 nädalat järjest! Ja õhtul töölt koju sama lugu. Siin riigis autodel pabereid pole, seega on raske bussi kaalu määratleda aga kuskile rongi ja lennuki vahepeale ta ilmselt jääb. 2 nädalat oli piisav, et vaimne tervis perse keerata ja suured musklid saada. Nali naljaks, nüüd lõpuks otsustasime selle väljamineku teha, et genekas ära vahetada ja uus aku peale osta. Kogu lõbu 300 taala aga milline õnn hommikuti – istud autosse ja paned auto võtmest tööle. Vahel on vaja sellist koogemust, et osata hinnata enesestmõistetavaid asju... vähemalt nii ma ennast hommikujooksul sisimas lohutasin.

Tavaliselt kulgebki nädal nii, et E-R on mul töö kultivaatoritehases (mida pidavat veel paariks nädalaks jaguma) ja õhtuti Melbourne Fight Club ehk trenn. 6.30am kodust minema ja 9.30pm koju. Kui on tõesti õhtul mingi energiapoeg veel kuskil desoksüribonukleiinhappeketis peidus, siis kulub see mõne filmi vaatamisele või paarile raamatuleheküljele. Üldiselt seda poega aga pole. Jane käib praegu öövahetusel tööl šokolaadivabrikus, segab kokku Kelloggseid ja karamelli või midagi sellelaadset vist. Ehk siis me näeme 11 üsna harva J Nädalavahetustel sõidame linnast eemale või kolame linnapeal vms. Kuna käes on juba mai, siis ei mäleta ma enam üldse, mis me aprilli teises pooles tegime. Eile käisime igaljuhul kesklinnast väljas mägedes (kohas, mille nimi kõlab nagu raskeloomuline hingamisteede haigus - Dandenongis) väikesel seltskondlikul tuusikul. Kevade omad olid kaasa teinud kartulisalati ja vinkud, meie magasime hommikul liiga kaua ja piirdusime kohalikust IGA supermarketist ostetud grillkanaga. Püüdsime küll väita, et grillisime seda öö otsa aga plaani nõrk koht võis olla see, et kanalõhnad ilmusid autosse alles pärast poepeatust.

Peas võtavad kuju juba ka plaanid taas elukuunarile tuul purjedesse puhuda. Linn on 5+ ja kõik muud jutud aga sügis/talv tuleb. See tähendab, et hommikuti on juba vähem kui 10 kraadi sooja ja õhtuti sama lugu. Tulime siia ju päikest ja plaaže taga ajama. Ja noh, väike tüdimus on ka tekkinud siuksest plaanipäraselt jooksvast elust. Ihu sügeleb uusi kogemusi otsima. Või on sügelus sellest, et ma pole täna veel dušši alla jõudnud...

Ps. käesolev kirjatükk valmis koos pühapäevahommikuse piimasupi ja Daft Punk`iga ehk tõesti ei jõua tööpäevadel blogi kirjutama tulla. Ja nüüd ka minek pessu, et sügeluse tõeline põhjus välja selgitada.

Head emadepäeva kõikidele maailma emadele!

Melbourne, 2.38pm, 9.mai

1 comment:

  1. Nooonii.. kuhupoole teie elukuunar siis suunda hakkab võtma nüüd? Jutud käivad, et Eestis pidi soojaks minema varsti ;P

    ReplyDelete