Lõpuks kirjutame Teile..

Nonii, on vist aeg paar rida kirjutada ja teada anda, millega oleme hakkama saanud. Viimases sissekandes olime Crainsis ja nautisime randa ja palme. Nüüd oleme sõitnud veel mõned tuhanded kilomeetrid ja naudime randa ja palme. Tegelikult vahepel olime tublid ja tegime tööd ka. Aga alustame algusest.

Melbournist lahkudes tahtime ruttu sooja poole sõita ja siis seal tööd otsida, sest Melbourni jõudis talv ja pidi jopesid kandma ja see meile mitte kuidagi ei meeldinud. Nii me siis sõitsime Crainsi välja, aga tööst polnud märkugi. Nimelt on idarannikul nii palju backpackereid, et meile tööd ei jagunud. Õnneks arvestasime Austraalia maksuaasta lõppemisega, mis tähenda seda, et ka meil oli õigus maksutagastusele. Me olime kuskilt endale aga ebaõnne külge haakinud ja kõik kiskus viltu. Mõtlesime, et lähme kindla peale välja ja laseme mõnel raamatupidamis firmal meie maksudega tegeleda, siis on kindel, et kõik õigesti läheb ja kahe nädalaga maksurahad kätte saame ning võime jälle mõnusalt elada, kuni lõpuks tööle saame. Leidismegi raamatupidaja, andsime talle kõk vajalikud paberid ja jäime ootama, kahe nädalaga pidi kõik korda saama. Ootasime kaks nädalat, aga maksuraha ei tulnud..säästukontol olev number jäi ka igapäevaga aina väiksemaks. Helistasime sii raamatupidajale ja uurisime asja..selgus, et me pole nii olulised kliendid ja ta pole meie asjadega veel jõudnud tegeleda. Võib öelda, et meil ei olnud heameel. Loobusime tema teenusest ja mõtlesime uusi võimalusi välja. Otustasime, et hajutame riske ja teeme oma maksutagastused erinevalt. Haroldi oma tegime interneti teel nagu kõik kohalikud ( see pidavat olema kiireim variant) ja minu maksud palusime teha backpackeritele suunatud firmal, kes võtab küll teenustasu, kuid lubab kiiret tulemus. Ja hakkasime taas ootama, sest siin võtab see aega keskmiselt kask nädalat. Kahe nädala möödudes ei olnud aga ikka veel mingeid uudiseid. Mina helistasin oma firmasse ja selgus, et ka nemad pole veel mu maksutagastust teinud, sest neil polnud ühe mu tööandja äriregistrikoodi, aga nad igaksjuhuks minu käest ka ei küsinud..Ütleme nii, et pidi päris palju Austraalia asjajamistes pettuma. Ka Haroldi viis ei olnud produktiivsem, sest kui helistasime otse maksuametisse, siis nad isegi ei näinud tema taotlust oma süsteemis. Ja kõige parem on asja juurses, see, et riikliku maksuameti infotelefon on tasuline ja maksuamatil ei ole emaili. Kui tahad nendega suhelda, siis maksad päris palju raha telefoni teel või pead kirja postiga saatma. Kuijutate ette, et seal istub sadu inimesi ja avab ümbrikke ja kirjutab kirju vastu ja paneb need taas posti.. Aasta on 2010.

Lõpuks ei jäänud meil muud üle, kui lihtsalt oodata ja olla kannatlik. Nagu Harold ütles, kõige hullem on lollile midagi selgeks teha..väga jõuetu tunne tekkis. Sest infotelefonilt ei saanud abi ja kellegi teise käest ei saanud ka küsida, sest kedagi teist ei ole. Võtsime siis oma viimased kopikad ja otsustasime, et sõidame läände tagais, et äkki seal tööga olukord parem. Sõitsime maha kolm tuhat kilomeetrit ja jõudsime linnkaesse nimega Kununurra. Kununurras pole muud kui postkontor, paar poodi ja palju aborigeene ja übruskonnas palju palju farme. Me olime nii lootusetus olukorras, et olime nõus ükskõik mis tööd tegema..sest kontol oli meil kokku miinus 9 dollarit..

Õnneks tuli õnn tagais ja saime paari tunniga tööle. Elasime Kununurras kaks nädalat ja töötasime mangofarmis ja paar päeva greibifarmis. Töö oli väga lihtne ja boonuseks olid värsked greibid, otse puu otsast..mmmm. Põhimõtteliselt nägi töö välja nii, et sõitsime päev läbi ATVga puude vahel ringi ja kontrollisime kas kastmissüsteem ikka töötab. Kuna oleme siin töielikeks matkasellideks muutunud, harrastasime ka edaspidid lihtsat eluviiisi..ei elanud me ei karavanpargis ega hostelis vaid ikka edasi oma ratastel kodus. Farmis sai dušši all käia ja oma telefone, arvutit laadida ja muud meil ju vaja polnudki. Kõik on meil ju ammu olemas. Leidsime eriti mõnusa kämpimis koha ja nii me seal vaikslet elasimegi. Seltsiks olid meile Arno ja Teele, kes tol hetkle tööd ei teinud, kuna kannatasid teise aasta viisa kätte saamise mure all. Kui Arnol ja Teelel oli makuraha saamine lihtne ja kiire, siis viisa saamine oli neil samasugune nagu meil maksuraha saamine. Viimaste uudiste järgi teame, et Arno sai lõpuks oma viisa kätte, aga Teele ikka veel ootab..Niiet nemad on Austraalia ametnikega võidelnud alates augusti algusest ja ikka veel võitlevad. Enne, kui Kununurraga jätkan ütlen ette ära, et ka meie tegime oma teise aasta viisa ja saime selle paari päevaga muretult kätte. Niiet kojutulekuga läheb veel natukene aega :)..Nii Kununurra siis.. Meie käisime tööl ja ArnoTeele päevitasid, õhtul tegime lõket ja rääkisime maailma asjadest..nii me seal siis veetsimegi paar nädalat..Lõpuks põgenesime, sest liiga kuumaks läks. Päeval oli vist ligi 40 ja ka öösel ei tahtnud enam õhk maha jahtuda ja ei saanud enam kuidagi magama jääda.

Pealegi oli majanduslik seis taas korras ja kauaoodatud maksurahad ka käes..korraks tundisme ennast lausa seljakoti meeste seas tõsiste rikkuritena..aga seda muidugi ainult korraks. Sest niipea kui meil lisaraha on, ei või me inimeste kombel poest head paremat osta ja võibolla aegajalt mõnes hotellis ööbida..ei..ei! Me sööme ikka oma nuudleid edasi ja magame oma neljarattalises..aga see eest 1 oktoobril sõidame kuuks ajaks Taimaad avastama. Küll jõume head paremat seal nautida :)

Aga liigume siis Kununurrast Broome poole. Broome oli meie unistus juba ammusest ajast..ja lõpuks jõudsime kohale. Broome on tuntud oma võrratu cabel beachi poolest ja loomulikult ka pärlite poolest. Rand oli tõepoolest iluuuuus..helesineine vesi ja valge liiv..suured lained ja päike. Broomei elu nautisime ka paar nädalat. Päevi sisustasime loomulikult rannaga. Ainult viimaen rannapäev jäi veidi lühemaks..tol päeval olid eriti mõnusad lained ja hullasime seal kui kalad vees, kui järsku vetelpäästjad meid sealt välja kamandasid. Nimel oli keegi mõned sajad meetrid eemal soolavee kroksi näinud. Kununurras me ujusime värskevee kroksidega järves ja neid väga ei kardetud aga soolavee omad on täitsa teine lugu..neid kardetakse väga! Broomes nägin ka oma esimese ussi ära. Ma juba nii lootisn, et äkki mul õnnestubki Austraalias nii ära käia, et ussi ei näe.. Aga vot ei õnnestunud ja nägin oma esimese helerohelise vooliku ära. Harold on neid siin mitmeid näinud, aga mina käin vist silmad kinni :) Vahepeal sõitsime paariks ööks Broomest eemale, ühe pärlifarmi lähedale ja veetsime paar ööd seal. Raske on sõnadesse panna, kui ilus seal oli. Kahjuks vette me hüpata ei julgenud, kuna krokodilli hoiatusmärgid olid väljas. Kuna päevad olid aga kuumad, läksime ämbritega randa ja tegime veesõda :D Mõnus!

Broomeis läksime taas lahku ArnoTeelest. Nemad kimasid Exmouthi poole ja me vedelesime veel mõned päevad Broomeis. Broomeist lahkudes külastasime veel mõnda randa ja töisetsi juhuslikult sõitsime ühte aborigeenide kommuuni sisse. Nimelt oli meil vaja tankida ja see oli ainuke koht..Töitsa tore oli vahelduseks näha kaineid ja tööd tegevaid aborigeene. Nägind kohe ilusamad välja ka..armsate suurte silmade ja põskedega :) Mitte nagu need linna aborigeenid, kes treve päeva kõnniteedel joovad ja räuskavad. Kommuuni sissesõites on lausa märgid väljas, et alkoholi sissetoomine keelatud..niiet täitsa positiivne!

Ja nüüd olemes siis omadega Exmouthis. Külas sellistel inimestel nagu John ja Dane, neid võite mäletada meie aastatagustest postitustest. Tore on tuttavdi nägusid näha ja vanu puuokste lõikamis aegu meenutada. Need kaks pole sugugi muutunud. Esimesel päeval, kui siia jõudsime , läks Dane tööle ja me istusime Johniga nende poole ja rääkisime juttu. John istus köögileti peal ja tema kohal laes rippus kärpselint. John rääkis meiega rõõmsalt juttu ja mängis välgumihkliga, kui mingi hetk mõtlematul kärpselindile liiga lähedale läks ja veel samal ajal rääkis, et huvitav kas see põleb ka..ja noh muidugi põles..kiiresti ja suure leegiga, niiet lagi oli must :D John muidugi kohe pann vett täis ja kustutama..Päras küüris lage ja laenas meie käest valget spreid ja pidime vanduma, et me midagi Danele ei ütleks. Dane aga järgmisel päeval kaotas autovõtmed ära oli mures, et John saab vihaseks..autovõtmed muidgi polnud tegelikult kadunud, aga nalja nende kahega siin ikka saab. Ühel päeva läksime siin jeebiga randa sõitma ja poisid pidid mitmeid kordi autot liivast välja kaevama, käisime kalal, kus püüti kinni eriti värvilis kalu ja loomulikult snorgeldamas, mis oli nii mõnus ja ilus...ma olen täielik sõltlane. Õhtul käisime majaka juures päikeseloojangut vaatamas ja kaugel eema võis näha, kuidas vaalad veest välja hüppavad..Elu on siin taaskord lill!

Homme liigume aga vaikselt külma Perthi poole..peatume küll veel paar ööd Coral Bays, kus ka veel snorgeldada saab, aga üldjoontes on jäänud viimased tuhat kilomeetrit ja Austraalial on ring peal. Muide eile sai meil Eestist lahkumisest aasta ja ülehomme saab aasta Austraaliasse saabumisest!

Perthis ajame korda oma Tai viisa asjad ja suundume taaskord sooja :) Algselt oli plaanis ka Vietnamis käia, aga magasime head piletid maha..nüüd siis teeme põhjalikuma Tai ekspeditsiooni ning jätame minu unistuse Vietnami tulevikku. Ja palun meiega mitte pahandada, et me Taisse nüüd läheme, mitte veebruaris. Nii saame ju lõpus kiiremini koju, kui veits Aasiat praegu avastame. Kojutuleku kohta niipalju, et päris aastaks me siia kindlasti ei jää, koduigatsus on lõpuks kohale jõudnud. Niiet arvatavasti kevadel näeme!!!!!!!!!!!