On olnud kiired ja tegusad ajad, seega on ajaveebi värk unarusse jäänud. Ega me praegu ka kirjutada ei viitsi aga nagu ütleb vanasõna, siis üks pilt on parem kui tuhat sõna... siin on teile 67 000 sõna ehk põgus pilguheit, valikuliselt muidugi, läbi objektiivi meie senisest tripist.

http://www.flickr.com/photos/43820432@N06/sets/72157622891351190/

Olgu advendirahu teiega, kulla kamud!

Teie persepoole omad

Mingi hetk kuni 11.11.09

Mina olen sunnitud taaskord ginginist raporteerima. Vedeleme siin Luci ja Arnoga ja seekord saame palka põhimõtteliselt vanainimeste atv-dega sõitmise eest (katuse ja kastiga Kawasaki Mule`d). Üks on mul Luciga kahepeale (sõidame nii, et ma tüürin ja Luc tallab pedaale) ja teine on Arnol ja Paddyl. Vahel harva tuleb aparaadist välja astuda, et mõni oks lõigata aga seda juhtub tõesti harva. Seega tuleb raha lihtsalt ringitöristamise eest. Ei ole vigu. Omaette jutt on muidugi elamine koos Arno ja Luciga. Kunagi ei tea näiteks, kuidas Luc vastab küsimusele õhtusöögi kohta, sest variante on mitmeid: „I`m havin` a beer and some weed.“ Või „I`m havin` weed and some beer.“ Või üldse „Just vine and some weed.“. Noh, variante on tõesti palju...

Nii me kolmekesi elame taas samas b&s-s Kelly juures. Nagu kolm põrsakest – Nihhui, Nahhui ja Pohhui. Päeval töötame, õhtul joome õlli, vahel võõrustame külalisi. Üks õhtu libisesid John ja Dane läbi. Rääkisid ka oma kogemusest tree-wank`imisel, mis piirdus paari tunniga. Lisamotivaator nende põllult lahkumisele olevat olnud ka üks hästiarenenud ja –treenitud spordimehe käelaba mõõdus must huntsman, kes ühel heal hetkel Johni reiele maandus. Need raisad oskavad kuidagi hüpata, jah. Sõimu taasesitamist blogi ei kannata aga asja võib kokku võtta nii, et olevat hea olnud, et heledaid pükse jalas polnud...

Ühe nädalavahe veetsime kalal. Tegime Luciga diili, et kui saan ühe tema ridvaga mõne peletise kätte, siis saan ridva endale. Ma olen endiselt ridvatu.

Vahel võtan Kelly, ehk b&b omaniku, laste tõukeratta ja sõidan mõnisada meetrit majast eemale mäe otsa kõnesid tegema. Leviga on siin kohas nii nagu on. Kui ärikõned on, siis pean autoga minema, sest katusel seistes on parem levi. Korra suutsin pimedas selle tõukegaga kõhuli ka käia. Polnud meeles, et aiast välja sõites läheb kruusatee asfaltteeks ja seal oli väike serv...

Taaskordse gingini nädala sisse on mahtunud üht koma teist. Peale esimest tööpäeva tegime enne kojusõitmist küla peatänaval peatuse, et Luc saaks õlle ja lihhi osta. Viskas meilegi Arnoga kaks külma näppu ja läks ise lihhi järgi. Stseen nägi välja selline – kaks ida-eurooplast väikese austraalia linna tänaval tagumikud kõnnitee serval ja külmad pissid värskelt lahti nööbitud... ja nurgatagant läheneb politseinik. Kõlab nagu kehvema anekdoodi algus, jah? Järgnes lühiülevaade austraalia seadusandlusest, mis ei sisalda endas avalikus kohas hästitundmise lubamist.. Juua võib siin kas kodus või sõbra juures nagu meile öeldi. Pakuti võimalust ka 200 taala eest karistusasutuse aktsiaid osta. Kuna meil ei ole ei kodu ega sõpru, siis tegime selgeks, et lihtsalt oleme sunnitud tänaval jooma. Pika veenmise peale õnnestus kokkulepe sõlmida ja saime tulema ilma aktsiatesse investeerimata.

Teine vast natuke värvilisem lugu on Luci basseinist päästmisest. Leivaisa kolhoosis/puukasvanduses on umbes 20x50 meetrit kunstlik veekogu. Kuna me seal ümbruses oma atv-dega tiirutasime ja Paddyt ja Arnot näha polnud võtsime Luciga vastu otsuse teha üks kiir-kups. Ma ei jõudnud veel mütsigi peast võtta, kui kuulsin sulpsatust ja nägin ühte inimhüljest juba lokid sorgus kiiremaid ringe tegemas. Ma ei tea miks aga Luc tahtis korra välja tulla (no ilmselt joint`i võtma) ja mina polnud jõudnud veel sisse karata. Igaljuhul on selle basseini vms veekogu servad ja põhi paksude kummimattidega kaetud ja serv üsna järsk... no täpselt sellised kummimatid, mis on sitaks libedad. Luci parim katse oli iseseisvalt umbes lihast revolvrini väljasaamine ja sujuv tagasivajumine. Mina see päev ujuma ei jõudnudki, kuna aeg kulus atv-st pika varrega oksasae toomiseks ja sellega pärast mitut ebaõnnestunud katset Luci väljasikutamiseks. Kes ei mäleta Luci, siis praegu peaks vaatama siin varasemates postides meie nö klassipilti – vana paremas servas, kes parematel päevadel teeb umbes sama usinalt joint`e nagu Howard „Mr. Nice“ Marks. Jah, keset tihedaimat tööaega sikutasin mina libedatel kummimattidel umbes 120-kilost triibulistes trussaurustes endist Harley-meest oksasae varrega tehisbasseinist välja... mõlemad paaniliselt igasse suunda piiludes, et ometi bossid kuskil lähedal ringi ei kolaks.

Ilmselt Jane räägib oma asjadest siin ka millalgi, ma nendega väga kursis ei ole.

Toimetaja.

Palju tööd ja natukene nalja.

17.10.2009

Viimased paar nädalat on möödunud töö tähe all. Eelmised kaks nädalat olid lühikesed, kõigest neli tööpäeva nädalas, kuna siin olid pühad (kuninganna sünnipäev) ja ühel päval oli suur vihmasadu. Nüüd aga oleme Haroldiga töötanud 12 päeva järjest ja täna on lõpuks esimene vaba päev. Ilmad on läinud järjest ilusamaks (täna oli näiteks 37,5 kraadi) ja seega on ka töönädalad olnud 5 päevased. Eelmisel reedel helises meil telefon ja teiselpool oli see firma (Jobshop), mille kaudu me oma esimese töö saime ja pakkus ka nädalavahetuseks ühte tööotsa ja loomulikult võtsime selle vastu. Seega jäi meil nädalavahetus vahele ja see nädal oli päris raske ennast hommikuti tööle ajada, motiveeris ainult teadmine, et tegemist on viimase töönädalaga ja kui me ei taha, siis ei pea enam iialgi puid pruunima (okste lõikamine, kärpimine ehk inglise keeles pruning).

Tööpakkumine oli järgmine - Jobshopi omaniku, Andrew, sõber vajas abi hoovi korda tegemisel ja milline kokkusattumus, et ta asus siin samas Ginginis. Ega me polnud väga vaimustuses, et peame nädalavahetuse töötama aga samas ei tahtnud pakkumisest loobuda ka. Lootsime, et oleme siis heas nimekirjas ja ka järgminegi kord helistataske meile, et tööd pakkuda.

Nii me siis laupäeva hommikul suundusimegi Andrew sõbra Criss’i ja tema abikaasa Kim’i hoovi "koristama". Ütlen kohe - see on mu kõige veidram töökogemus. Kim ja Criss on 60ndates abielupaar, lapsi neil ei ole. Alguses jätavad nad täitsa tavaliste inimeste mulje, kellel on pisike maja sügava metsa sees ja kohe hakkab silma ka meeletult palju kola. Aga mitte mingi suvaline praht, vaid näha on, et nad koguvad vanu silte ja metallesemeid - terve suur terass on asju täis riputatud.

Alguses meil muidugi võttis aega ka, et õige koht üles leida, sest nad elasid tõesti metsa sees ja kohaliku telefoni numbriga ei olnud Ginginis ja selle ümbruses küll midagi teha, sest levi oli null. Lõpuks panin oma emt simi telefonile sisse ja saime Crissilt uued juhtnöörid, kuidas ta leida. Alguses kui nende maale sisse sõitsime, siis arvasin, et tegu on mingi farmiga, sest maa ala oli väga suur, samas midagi sellel ei kasvanud ja esimese hooga sõitsime suure angaari juurde, kus olid kärud ja traktorid ja konteinerid jms. Siis lõpuks leidsime õige teeraja, mis viis meid majani. Kohale jõudes ootaski meid vanapaar oma väikse hüti ja kahe siiami kassiga.

Koht, kus maja asus oli väga ilus. Ma ei tea, mis puud need seal olid, aga kõik nägi välja nagu muinasjutuline nõiamets - vanad vanad puud, mõned ümber kukkunud, mõned murdunud. Mets oli nii tihe, et seal päikest ei paistnud, samas rohi oli roheline roheline. Kohale jõudes ja omanikega tutvudes, viis Criss läbi väikese ekskursiooni ja seletas, mis töid tegema hakkame. Maja ja väikest maa juppi ümbritses elektriaed, mille Criss oli meie tulekuks võrgust välja võtnud. Aia sees pidi Harold trimmerit kasutama, mida nad ise polnud mitte kunagi tööle pannud, see lihtsalt oli neil olemas ja mille bensupaak oli tikutoosi suurune - seda tuli täita iga 15 minuti tagant. Mina pidin mõned rohututid terassilt välja kiskuma. Trimmerdades, ei tohtinud muru väga madalaks niita, sest teatud taimed pidid alles jääma ja teatud õiega taimed pidi välja kiskuma. Juba siis tundus asi kuidagi naljaks. Pealegi ei tahtnud peremees, et kogu muru oleks trimmerdatud vaid väike jupp garaaži juures, siis väike jupp kuskil põõsa juures jne. Ühesõnaga asjal ei olnud loogikat. Siis aiast väljas, üle psikese tee, pidime kiskuma välja teatud taimed ja ainult teatud kohtadest. Miks need taimed oli vaja välja kiskuda? Ei tea! Teame ainult nii palju, et need olevat olnud kunagi dinosauruste toit ja nende juured on väga pikad ja nad kasvavad koguaeg tagasi. Ja sama ala pealt pidime ka mõned puuoksad korjama.

Vahepeal läks pererahvas linna rebasemürki ostma ja jättis meid toimetama. Me siis vaikselt ja kohusetundlikult alustasime. Mina kitkusin kõik rohututid välja ja Harold trimmerdas. Siis läskime kiskusime "dinosauruste toitu" välja ja korjasime puuoksi. Pererahvas jõudis vahepeale tagsi ja jagas aina uusi ülesandeid - korjake need puuoksad sealt ja kiskuge see rohututt siit, ilma et me oleks jõudnud ühe mõttetu asja lõpetada, kui pidime juba midagi muud tegema. See kõik tundus nii jabur, sest nendel töödel polnud mitte mingit loogikat, mitte midagi ei saanud korralikult korda ega tehtud. Siis arvas Criss, et sõidame nende suure angaarid ehk juurde (mis oli umbes kilomeetri kaugusel majast) meie väikse autoga, millest ta oli väga vaimustuses - siis selgus, et ta olevat kunagi tegelenud vanade autode müügiga.

Jõudsime angaarid juurde ja nägime esimest korda seda ka seest. Angaar koosnes kahest osast, üks lahtise sissekäiguga ja teine kinnisega. Lahtises seisis vana veokas ja traktor ja seitel suured riiulid, millele korralikult pakitud ja paigutatud palgid ja igasugune muu puit. Mõnele pundile peale märgitud peremehe nimi. Kogu aja ma püüdsin välja mõelda, millega nad siis tegelevad, et neil traktorid ja mingi puit... Siis andis peremees käsu mul võtta täiesti uus ATV, ilma et oleks küsinud, kas oskan sellega ka sõita (ma ei osanud, aga õppisin kohe ära :D) ja kinnitas mu ATV külge käru. Sõitsime siis maja juurde tagasi ja seekord oli ülesandeks ühe puuhunniku ümberpaigutamine hoovist üle tee, dinosauruste toidu juurde :D Laadisime siis oksi käru peale ja sõidutasime ATVga teise hunnikusse. Kuna Harold oli nii vaimustuses, et ATV saime, siis lasin temal sellega sõita. Pererahvas aga nägi, et mina kõnnin ja tema sõidab ja Crissi naine Kim arvas, et mul oleks lõbusam, kui ma võtaks nende teise ATV ja me sõidaks Haroldiga koos ringi :) Kogu selle aja ma ei saanud aru, mida me seal teeme.

Siis tuli lõuna, istusime terassile ja nosisime oma müslibatoone ja õunu, pererahvas ühines meiega ja siis saime asjadest ka rohkem aimu. Criss ja Kim on nagu varem mainisin kuuekümnendates abielupaar, kellel lapsi ei ole, aga tänu sellele on nad ristivanemateks kõigile oma sõprde lastele. See, kus praegu toimetasime, oli nende suvekodu ja seda ümbritsev maa (mida oli väääga palju) oli ka nende oma. Selles kohas on nad õpetanud kõigile oma ristilastele ATVga sõitmist ja autoga sõitmist. Tundus, et Kim oli sõitmisest väga vaimustuses isegi. Sest kogu aja, mis meie "tööd" tegime, siis ta kimas kas auto või ATVga kuskil ringi ja mitte et asjatada, vaid lihtsalt niisama. Kui ATVd meie käes olid, siis võttis Kim auto, milleks oli suur maastur ja läks sellega sõitma, tal õnnestu see aga kivide otsa ajada, niiet kogu põhi oli alt sodiks.

Selgus, et tegemist oli väga jõukate inimestega, Crissil on olnud väga palju erinevadi ärisid ja kogu tema praegune aeg läheb nende müümisele ja sulgemisele, et siis pensioniiga nautima hakata. Hiljem selgus, et tal oli ka Perthis ööklubi, mis ka veel täna toimib, kuid juba teise omaniku käe all. Vanapaar reisib aastas vähemalt korra ka mujale. Viimati olid teinud vahemere kruiisi. Muidu aga armastavad käia Euroopas suusatamas. Natuke sai ka tögatud Haroldit, nimelt Criss vihkab juriste, sest ta peab nendega koguaeg tegemist tegema, kuna tal neid ärisid nii mitu ja nüüd siis vabal ajal saadeti talle veel üks jurist kaela.

Lõuna lõpetatud, alustasime taas tööga. Rohututt siin ja rohututt sealt ja puupulk sinna. Lõpuks viisime ATV tagasi angaari, kuid tööpäeva lõpuni oli veel aega. Siis pidime mõndadele puupulkadele sarnased pulgad leidma. Kui seni olin ainult mina kogu sellle ürituse suhtes skeptiline, siis nüüd läks ka Harold näost valgeks ja pööritas silmi. Ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kas see inimene mõtleb seda kõike tõsiselt või on see mingi rikkuri eksperiment "mida vaesed eestlased raha nimel ka ei teeks". Ma vahepeal ikka küsisin Haroldilt, mida me teeme, kas see on mingi nali.. ta rahustas mind, et pole hullu, mõned tunnid mitte rasket vaid lihtsalt jaburat tööd ja saame ju lisaraha. Enne kui koju läksime pühkisime veel põrandaid ja ma pidin Haroldi pühitud osa üle tegema, sest see polevat nii hea olnud, sellega me imestus aina kasvas. Siis pidi Harold veel ühe kapi, mis oli maas, kõrgele lae alla riiulile toimetama. Crissil oli väike tõstuk, millega ta opereeris. Tõstuki "sarvede" otsa panime aluse, aluse peale tõstis Harold kapi ja iseenda ja Criss tõstis kogu kupatuse lae alla ja Harold pidi siis kapi riiulile tõstma. Kui kapp oli riiulis ja Harold valmis alla tulema, siis ei sobinud Crissile, kuidas kapp paiknes ja Harold pidi seda veel nihutma ja liigutama. Vahepeale rääkis peremees, et selles angaaris elab tal püüton, mitme meetri pikkune ja päris jäme ning sööb hiiri. Me ei osanud selle peale midagi kosta, ainuke asi, mis pähe torkas - sellel mehel oli veider huumor!!! Lõpuks viisime Crissi koju ja võisime ka ise lahkuda. Teel koju valitses enamus ajast vaikus. Me mõlemid olime hämmingus sellest päevast. Me tegime kõige ebaloogilisemaid asju ja ei saanudki nagu midagi tehtud. Mul jooksid vahepeal külmajudinad üle selja - kas need inimesed olid päris? Mees, kes sorteerib puupulki ja hullumeelne naine, kes kimab päevad läbi mööda põldusid...Igatahes olime me õnnelikud, et see tööpäev oli läbi ja pühapäeval pidime vaid 4 tundi seal kuidagi ära kannatama..kuid ma ei tahtnud sellele veel mõelda vaid lihtsalt koju minna, kus ootas meid kogu pruunimise kaader ja grilliõhtu.

Niisiis kui teised laupäeval mõnusalt grillisid ja mängisid pokkerit, läksime me varem magama, et pühapäeval taas tööle minna. Vahepeale me isegi mõtleime, et äkki helistaks ja ütleks, et auto läks katki või saadame kellegi teise enda asemel :D Lõpuks ikka otustasime, et kannatame need mõned tunnid ära. Kui pühapäeva hommikul töökohale jõudsime, selgus et meid ei oodatudki. Jobshop andis meile vale info, et meid vajatakse 1,5 päevaks. Olime valmis suurima rõõmuga lahkuma, kuid Criss ütles, et pole hullu, ta leiab alati midagi teha. Selles me ei kahelnudki, mõni puuoks vajab majapidamises ju alati ümberpaigutamist! Sõitsime siis angaari ja võtsime ATV, vedasime mõned oksad angaari ja Criss tõstis need kuskile lae alla. Järjekordselt tegime jaburaid asju, nagu voltisime suuri kilesid ja panime riiulisse, siis Harold pidi jälle lae alla tõstukiga tõusma, et vanu silte (sildid Crissi endisest klubist, hipi ajastust, Woodstocki viidad ja Jimmy Hendrix ülistused) üles riputada. Enam ma isegi ei suhtunud asjasse õudusega, ma lihtsalt tegin mida öeldi, voltisin vaiba lahti, voltisin vaiba kinni, pühkisin veel põrandat, panin ühe riiuli nii kõrgele, kui peremees soovis - riiul pidi olema sama kõrgel kui üks failikapp, kõrgust mõõtsin harjavarrega :D oehh! Jälgisin asju, mis sinna kogutud oli - vana külmik, vaibad, sildid, kiivrid ja palju muud - arvan, et need kõik asjad olid mälestus millestki. Vahepeal kimas ka Kim kohale ja tõi meile teed ja küpsiseid, lobises meiega ja kinnitas fakti, et neil elab seal püüton, nad panid talle nimeks Monthy Phyton :D. Ja siis ütles Kim, et Criss või päevad läbi selles angaaris mängida ja asju paigutada, mis kinnitas meie mõtteid, et kõik see oli lihtsalt mäng - tegevus, et peletada igavust ja meie olime palgatud lapselapsed. Vanapaaril oli lihtsalt igav ja nad vajasid seltsi. Criss oli aga vist ületöötanud ja enam ei osanud ilma tegevuseta istuda, sellepärast omaski angaari ja tõstukeid jms, et lihtsalt mängida. Enam ma ei mõelnud neist kui hulludest rikkuritest, vaid mul hakkas neist nii hale. Sellest on möödas juba paar nädalat, aga mul ikka veel kahju ja siiani meenutan vanapaari, kui tee ääres dinosauruste toitu näen...

Nagu alguses juba mainisin, siis pruunimisega on ühel pool. Kuna ma alustasin selle sissekande kirjutamist 17.10 ja vahepeale looderdasin, siis nüüdseks on juba 25.10 ja pruunimisest olema vabad juba terve nädala. Teisipäeval jõudsime juba ühe päevase tööotsa teha( kuna olime nii tublid ja võtsime Kimi ja Crissi töö vastu, pakutakse meile nüüd ka muid tööosti) - laadisime ühte merekonteinerit tühjaks. Muidugi olid tööandjad väga imestunud, et Jobshop neile naise saatis ja eks nad olid alguses skeptilised, lõpuks olid aga kõik rahul, sest vedasin neid kaste pareminigi, kui üks nende püsipalgal olev mees :D Kui neil muidu läheb selle konteineri tühjakslaadimine umbes 6 tundi, siis me saime hakkama 4,5 tunniga ja juba küsitigi, kas tahame ka järgmine kord appi tulla ;). Mõnus on teha täiesti erinevaid ja täiesti uusi asju. Need pole küll kõige glamuursemad, aga mulle igati huvitavad ja uued. Meile pakuti juba ka uut kuu ajast tööd(viinamarja istanduses), see algab teisipäeval ja kuna meil oli nädalane auk, siis otsustasime natukene trippida ja lähiümbrus avastada. Sõitsime Perthist mööda edela rannikut allapoole ja nägime ära mõned eriti armsad linnad ja ilusad rannad. Nüüd oleme otsaga Albanys ja homme põrutame oma uude farmi, mis on siit umbes 100 km kaugusel ja seame ennast sisse. Teisipäeval alustame uuel tööpostil ja siis saan raporteerida, mille uue ja heaga tegeleme.

Vahepeal sai ka sünnipäeva peetud. Päev enne sünnat oli meil kuumalaine - 37,5 kraadi! Külastasime kohalikku vaatamisväärsust ja esimest korda randa. Kunagi varem küsisin Johni käest, et kuidas siin rannaga on, et millal minnakse ja milla ujuda saab. Ta vaats mind imelikult ja ütles, et minnakse siis, kui soe on ja ujutakse ka siis. Ma siis muidugi küsisin, et kas vesi on siis kohe ujumiseks paras ja ta ütles, et vesi on aastaringselt enam -vähem ühe temperatuuriga. Kui on soe ilm, siis võib kohe sisse hüpata ja nii ta oligi - India ookean avastatud! Sünnipäeva puhul ja töö lõppemise puhul tegime ka väikse peo. Istusime pargis ja grillisime. John ja Dane kinkisid mulle šokolaadi juutukoogi..mmmm.., millel oli Spongebobi küünal - kas saab veel midagi paremat olla? Justukook - lemmik! šokolaad - lemmik! Spongebob - lemmik! Päris sünnipäeva päeval, sain klingiks igati lahedad raamatud, mis olid pakitud rohelise poe kilekoti sisse ja kinni seotud Haroldi ketsipaelaga, mille pidin tagastama :D Ma olin väga üllatanud, tavaliselt ta pakib hõbepaberi sisse - see oli juba kõrgem pilotaaž!

Siis viidi sünnipäeval veel linna jalutama ja poodlema ja oligi päev läbi ja veerandsajandit käes!

Džein.

*Toimetaja märkused. See "tore" vanapaar nädalavahetuse tööotsal ootas meid tõesti oma väikese hütiga ja kahe siiami kassiga... pluss laual oleva jahipüssi ja kahe kõrgläikes padruniga. Kokkusattumus, et pässil just 2 padrunit üle oli ja laual tuki kõrval vedelesid...? Mõtetes toimus kiire arvutamine, kas ma jõuaks püssini hüpata enne, kui vanamees sellele küüned taha saab. Jane oleks saanud varbaotstega liiva pettemanöövriks õhku lüüa nagu ma olen mõnedes vanDammega suurteostes näinud.

Trimmer oli neil päranduseks saadud esiisadelt, kes tallad kuskil paleoliitikumis siia pinnale panid. Kunagi mu Saaremaa vanaisa rääkis mulle oma muuseumi ees, kuidas ammusel pimedal ajal naised merereisidel tühjadesse lehmasarvedesse kusjonksi tegid. Ma ei tea, miks ta seda rääkis aga ma pakun, et see trimmer oli samade laevadega siia toodud. Nii vana aparaati mu noored iirised varem näinud ei olnud. Samas, nende atv-d olid vägagi nooruslikud. Angaari ees on neil ilmselt siiani meenutuseks rehvijäljed tublidest ida-eurooplastest, kes esimest korda elus nägid mootoriga sõidukit, mis ei olnud vaenlase tank.

Kusjuures ega teisel päeval ei tundunudki asjad enam hullud. Isegi ootasime, kui üle võlli seal minna annab. Monthy Phytonit kahjuks ei kohanudki. Ma ei hakanud seda teemat rohkem puudutama ka, kuigi ilge soov oli lollakate kõnnakute ministeeriumit vanapaariga tegema hakata (kes ei tea, millest jutt, siis toksige näiteks juutjuubi - monthy phyton ministry of silly walks).

Jane sünna kohta niipalju, et istusime pargis ja grillisime... jaaaaa jõime õlut... jaaaa viina... jaaaniiedasi. Kingitusega oli tõesti nii, et hõbepaber on siin defka ja lükkasin ketsipaela mängu. Tagasi oli seda loomulikult vaja - mis ma hoian siis vasakut ketsi kätega jalaküljes või?

Ega muidu on kõik ikka nii nagu siin Austraalias on - rumm on kallis, õlu on lahja, naised on koledad... ja isegi kui on ilusad, siis alati teiselpool tänavat. Kõnnime suurte silmadega ringi, sest ikka veel on kõik uus ja tiiraseksajav nagu zoofiilidel lauda akna taga. Otsime ilusat elu, pidupäevadel sööma Subways ja vähemalt seni ei pea ise elusat toitu püüdma nagu daamid ja härrad Gangese jõe lätetel, kus rihmade otsas ja treenitud saarmaid kasutatakse kalade ülesehmatamiseks ja võrkudesse ajamiseks. Aga see on juba väga teemas mööda jutt ja kaldub juba sinna National Geographicu poole.

Järgmist sissekannet ootan isegi mina juba pikisilmi. Sest meie järgmine tööots on ikka omamoodi kogemus. Mõned märksõnad, et teid ikka kanalil ja kuumana hoida - Mussolini, treewankers (elik eestikeeli puumasturbaatorid) ja Hong Kongi tüdrukud...

ps. kas siin käib juba piisavalt rahvast, et reklaami müüma hakata?

Fotosüüdistused

ühel hommikul, kui Luci auto katki läks :(

BBQ

oma puukeste vahel

ühistransport, millega hommikuti tööle jõudsime

nüüdseks siis juba ex-kodu

7a

Tere armas Eesti rahvas,


üleval näete meie Aussi klassipilti. 7a või midagi sellist, kui inimeste käitumist arvesse võtta. Igaljuhul läks eelmine nädal kiiresti ja kuna mõistus on nii otsas, siis otsustasin teile täna meie klassi tutvustada. Kaader on uskumatult kirju.

Üleval vasakul näete Dane. Täiesti oma daam, eestlane. Ripub mugavalt Johni kaisus, kuna John on tema Aussist üles nopitud kaasa. Koos moodustavad nad iga kaupmehe unelmate paari. Alles see oli, kui neile autot laenasin, et nad külapealt tobi tuua saaks omale. Ja tobi tõid nad tõepoolest... pluss veel 100 audi eest õlli. Kast Coronat pluss veel mõned 6päkid. 100 audi on meil umbes päevapalk inimese kohta, niiet igati väärt tööpäev oli. Muuseas, D ja J on elavad nüüd meiega koos. Mis saab mul olla selle vastu, et nad suitsu toomas käivad...

Johni kõrval on hamstripõskedega Jane. On tuttav moll?

Edasi tuleb madalmaalanna (on siuke sõna olemas?) Elizabeth ehk Liz. Ilmselt kõige põnevam seik temast siia panna on tema tulev pulm 2010 mais Las Vegases... Elvise-stiilis. Ei suuda sõnadega pikemalt kommenteerida, isegi kui tahaks.

Siis on meil Marcia. Hollandi juurtega tüdruk, keda tema enda kohalolemata Dumboks kutsutakse. Põhjused on kahel pool pead juuste all peidus sellel pildid. Kõige intrigeerivam info tema kohta tuleb mõned read allpool.

Dumbo tagant piilub Kadri. Nagu arvata võib, siis tema on Indoneesiast. Nagu kõik Kadrid ikka.

Kadri kõrval on soditud kätega Gavin Inglismaalt. Lizi fiantsee peenelt öeldes. Ehk siis ka tema teeb mais Elvist. Gav on ilmselt kogu maailma läbi rännanud või raamatu Maad ja Rahvad pähe õppinud. Iga kuradi nurga kohta maailmas on tal mingi jutt ja mingi junn, kellega koos tossu on tehtud vms. Alles tulid mõlemad Liziga Taist, kus vana tegi 3 kuud taipoksi kohalikega. 5x nädalas ja 4 tundi päevas. Ma olen viimase kahe aastaga teinud vist sama palju, kui see vana 3 kuuga.

Gavi taga on Mati (kohaliku nimega Mighty ehk Maiti ehk Kõikvõimas). Kadri polt. Umbes nagu Arno ja Teele. Välja näevad ka samasugused. Kuigi Arno ja Teele peaks vist praegu ikka sitaks vanemad olema...?

Ja ülemise rea lõpetab direktor Luc (hääldada Luuk). Olenevalt päevast võib teda ka Kiwiks kutsuda. Luc on Uus-Meremaalt. Näeb natuke välja nagu avariiline Steven Seagal ja on minu meelest kriminaal. Omab maailma kõige esimest Toyota Land Cruiserit, pika jutu mees ei ole, laulab ühistel pidudel laule, et tema pole kinni istunud jne. Samas ei ütle peo ajal ära väikese joindi keeramisest ja selle inhaleerimisest. Ilmselt pole kopsu, et kakelda nagu Steven, niiet põhimõtteliselt ohutu.

All vasakul demonstreerib torumehe vertikaalset naeratust meie boss Paddy. Tegemist on väga haige huumori ja jutuga junniga isegi Nõmme mõistes. Ühe eelneva peatüki ussinalja autor. Eelmine nädal tegime paar pidu siin ja käisime pargis grillimas. Mõned vorstid jäid üle ja pimedas pubisse edasi hiilides oli kättemaksu aeg. Ma ei saa kahjuks avalikult rääkida, kuidas talle tagasi tegime aga võin öelda, et osalised olid grillvorstid ja Paddy auto.

Edasi pildi kauneim moll ehk mina.

Ja magustoiduks hollandi kutt Gido/Gaido/Guido/Wido/Hido/Whido vms. Kõige paremini annab seda meest iseloomustada selle nimega, millega meie teda hüüame - Weirdo. Tegemist on autentse veidrikuga. Esiteks reisib ta koos oma nõoga... kes on sama pildi Dumbo. Ütle veel, et ei ole Weirdo. Weirdo on South Parki politseinikule oma hääle andnud. Mäletate see, kes alati ütles "there is nothing to see here". Üks ühele on vennal sama voiss. Weirdol on ka päris arenenud majanduslik soolikas. Kuna nad reisivad Dumboga koos sama autoga, siis öö Dumbole maksab Weirdo autos 10 audi... on vaja midagi veel öelda, et aru saaksite?

Novot, siuke kaader siis. Kuna eelmine nädal möödus pidude tähe all, siis kahjuks ma nendest kirjutada ei saa. Mul vist loevad viljastaja ja ilmaletooja ka seda.. ja Janel ka. Kusjuures ma ei mäleta, millal sõna otses mõttes nii kõvasti naerdud sai, et äärepealt pidime auto koju sõites tee servas seisma jätma. Vist siis, kui Aap põhikoolis roheliste teksade ja punase teksatagiga kooli tuli (või olid värvid vastupidi)...? Nii meie päevad mööduvad - 5 üles, 6.30 töö, 9.30 esimene pitstop, 12.30 teine pitstop, 3 töö lõpp, 4 jooksma, 5 pessu ja sööma, 5.30 seedeprotsess, 6 simpsonid ja 7 horisontaali. Sekka mõni võtukas ka. Elu nagu maapoistel Keilas.

Üle ja välja, kõik on endiselt kontrolli all,

kuklapeki omad.

Varajased ärkamised, farm, ämblikud, eestlased, iirlased, külmetus, kohalik haigla, kummist madu, maailma paksem koer ja kõike muud.

27.09.2009

Leidsime tööks vajaliku varustuse (olgu tänatud Päästearmee ja nende second-hand pood) ja suundusime oma farmikese ja uue elamise poole. Meie uueks koduks on Gingini nimeline koht, mis asub Perthist umbes 100 km kirdes.
100 km peaks ideaalis mööduma suhteliselt kiiresti, kuid kui sul pole normaalset kaarti, vaid mingi paberileht kahe suurema teega, siis võib sõit natukene aega võtta ja ka omavaheline suhtlemine võib asenduda pinget täis vaikusega. Otsustasime, et enne kui siit edasi reisime, muretseme normaalse kaardi, muidu me tuleme juba varsti koju ja eri lennukites :)
Koduks on meil Crestview nimeline bee-ja-bee ehk bed and breakfast. See on tavaline elumaja, mille esimene korrus on külalistele mõeldud ja teisel korrusel elab pererahvas. Maja on mõnus ja suhteliselt kodune tunne on. Igaljuhul parem kui mõnes hostelis. Meie alumisel korrusel on üks suur elutuba avatud köögiga, vannituba ja neli magamistuba. Peale meie elab siin veel üks armas iiri paar, George ja Tara, kes kahjuks täna lahkusid. Nädalavahetuseti vahel peatub siin ka muud rahvast, kuid tavaliselt ainult üheks ööks, niiet põhimõtteliselt on pool maja meie, mis iseenesest pole halb. S amas see nädalake, mille iirlastega veetsime, oli lõbus ja sai kõvasti keelt harjutada. Pimedaks läheb siin suhteliselt varakult ja siis polegi muud teha, kui vaadata telekat ja lugeda raamatut. Mina olen muidugi meie esimesel töönädalal läinud magama juba ca 7 pm :D Kohe näha, et pole füüsilise tööga harjunud. Tegelikult on asi aga selles, et meie tööpäevad algavad kell 6.30, umbes pool tundi võtab sõit farmi. Seega peame ärkama kell 5, nagu õiged maainimesed ikka :D Töötame ühes puuistanduses. Töö iseenesest pole mitte midagi keerulist ega ülejõu käivat. Meie ülesandeks on umbes kahe aastased puud, mis meenutavad kujult natukene kuuski, okstest poolenisti puhtaks teha, et puu hakkakas paremini kasvama ja varsti saaks sellest puust mõne kapi või kummuti teha. Nii me seal siis seisame, käes väikesed saed ja käärid ja lõikame alt poolt kuni poole puuni puhtaks. Mõnel puul on vahel topelt tipud, siis peame ka natukene aju liigutama ja otsutama, kumb tuleb ära lõigata ja kumb kasvama jätta. Ühesõnaga ei midagi keerulist, võibolla päeva lõpuks muutub asi natukene tüütuks, aga muidu pole viga ja on päris mõnus vaheludseks midagi oma kätega teha, mitte lihtsalt kuvarisse vaadata.
Esimese töönädalaga, mis kestis kõigest neli päeva, kuna alustasime teisipäevast, on juhtunud nii mõndagi. Esimese tööpäeva hommikul otsisime oma töökohta ja sõitisime paar korda õigest teeotsast mööda. Kui kohale jõudsime ootas ees juba üks paar - üks autraalia kutt ja ta ta taa, eesti tüdruk. Mõne hetke pärast tulid ka kõik teised, nende seas kolm hollandlast ja ta ta taaa, veel kaks eestlast. Meid on seal farmis 10 ja pooled on eestlased. See on lihtsalt jabur, kuidas mingis suvalises pisikeses külas ja täiesti suvalises istanduses kohtuvad viis eestlast. Tekib küsimus, kas mõni on veel eestisse alles ka jäänud, sest siin kohtab eestlasi igal nurgal ja me oleme siin kõigest kaks nädalat olnud. Kui olime kõik kogunenud, täitsime mõned paberid, panime oma tööaja alguse kirja ja tööpäev võis alata. Meid pandi väikesesse kastikasse istuma ja põrutasimegi oma tööpostile :) Töökaaslased on meil igatahes mõnusad, kõik on noored ja lõbusad. Huvitav on kuulata erinevaid lugusid, kes millal jõudis ja mis plaanid rahval on. Me oleme selles seltskonnas kõige värskemad tulijad, paljud on juba teist aastat ja üks eesti paar on siin olnud 5-6 nädalat. Nii me siis vaikselt nokitseme seal põllul. Meil on ka supervaizer ehk ülemus, kes meie üle valvab ja meiega koos töötab. Ta on ka iirlane ja nimeks tal Pätrik, kuid teda kutustakse Päddi'ks. Ma pole kunagi varem iirlastega kokku puutunud, kuid nüüd selle ühe nädalaga sain tundma kolme iirlast ja minu arvates on nad eriti armsad inimesed. Näiteks reedel otsustas meie supervaizer meid natukene lõbustada. Olime just oma lõuna lõpetanud ja nokitsesime oma puukeste kallal, kui äkki hakkas Pätrik karjuma. Vaatasime tema poole ja tal oli käes pikk pikk madu, keda ta peast kinni hoidis ja kellega ta maadles ja rüseles ning siis vastu autot uimaseks viskas. Me läksime siis lähemalt uudistama, keegi uutest polnud ju madu näinud..ja ta ta taa, järsku hakkas Päddi naerma, kuna me nii hirmunud nägudega kummist madu vahtisime :D:D See tegi igatahes päeva lõbusamaks! See päev oli üldse totrusi täis. Ma vist üleval pool mainisin, et vahepeal oli väga tähtis otsustada, milline puu tipp maha võtta, kui neid juhuslikuklt kaks oli. No igatahes juhtus selline lugu - vaikselt teeme tööd ja äkki hakkab Harold naerma Mati üle (eesti paar, kes meiega koos töötavad, Kadri ja Mati), õigemini naerma tema puu üle. Kutt kogemata lõikas kogu puu ladva maha :D, õnneks meie supervaizer oli parajasti ära. Igatahes hakkasime asja üle nalja tegema, et nüüd võetakse see puu Mati palgast maha, tüüp sattus muidugi nii paanikasse, et tahtis puu maha saagida ja ära tükeldada. Lõpuks muidugi ta naine lõi talle aru pähe, et pole mõtet puud maha võtta, et seda ei pane isegi keegi tähele, kuna seal neid puid tuhandeid. See seik ajab mind siiani naerma - tüüpiline eestlane, kui saab jamaga hakkama, siis kohe jälgi peitma ja kui tohutu hirm, et palgast võiks midagi maha minna :)
Töönädala lõpul polnud tõesti häda miskit, lõbus oli. Samas aga nädala algus polnud sugugi nii roosiline. Olime umbes tunnikese tööd teinud, kui üks oks mulle silma läks. Alguses polnud midagi hullu, tegin tööd edasi, kuid hiljem muutus silm valusaks ja vesiseks ning koguaeg oli tunne nagu midagi kraabiks silmas. Ütlesin lõpuks meie ülemusele ka ja mulle toodi mingit silma vedelikku, millest polnud eriti abi. Siis otsustatigi, et peab ikka arsti juurde minema. Nii mu esimene tööpäev algaski - istusin keset Austraalia outbacki väikese Gingini küla arsti vatuvõturuumis üks silm kinni nagu piraadil. Arst oli väga asjalik ja kõik lõppes ilusti. Olin oma silmalau seestpoolt kriimustanud ja mingi mustus oli seal oksast sees, kuid arst tegi üks kaks kolm ja korras ta oli. Paar päeva oli veel silm ebamugav, kuid nüüdseks on kõik korras. Kui tööle tagsi jõudsin, siis oli üks teine eesti tüdruk vahepeal jõudnud endale kätte lõigata ja tal oli käsi sidemetes, siis tema austraallasest poissõber lihtsalt naeris ja vandus - facking Estonians!!! Teisel päeval õnnestus mul üles leida ainuke suur ämblik kogu kasvanduse peale, sest seni polnud kellelegi ükski ämblik sattunud. Mina, kes ma paaniliselt kardan neid elukaid, isegi kõige väiksemat ämblikku, suutsin siiski ühe leida. Loomulikult istus see, umbes peopesa suurune punane elukas, minu puu peal :S Tänu poistele ta muidugi kadus ruttu aga vastik oli ikkagi, ta oli ikka suur jurakas ja ma ei kujuta ette, et varsti ärkavad veel suuremadki üles..ökkk! Samal päeval suutsin ka haigeks jääda, praegugi veel natuke turtsun aga nüüdseks on juba palju parem. Täiesti uskumatu, ma pole peaaegu kunagi haige. Nädalake austraalias ja ma olin siruli voodis. Eks mu keha peab ka olukorraga harjuma ja sellepärast vist natuke streigibki.
Meil seal kasvanduses on üks armas pisike koer, kes meid igal hommikul ootab, kui tööle tuleme ja õhtul koju saadab, kuid ühel päeval võttis üks kasvanduse töötaja võrdluseks ka oma koera kaasa. Appi! Ma pole sellist elukat veel näinud. See oli maailma paksem koer, ausalt! Tema tõug on mulle siinai arusaamatu, ta meenutas alaska malamuuti, kuid karu kehaga ja hamstri põskedega. Ta oli nii paks, et ta hingeldas, kui ta kõndis ja vaevu liputas saba. Ta oli nii armas, kuid samas mul oli temast tõsiselt kahju, sest arvatavsti saab see koer varsti infarkti :(
Veel natukene iirlastest, kes on mulle millegi pärast väga hinge pugenud. Meie maja kaaslased George ja Tara on väga armsad inimesed ja nendega saab palju nalja ka. Nad on austraalias olnud juba aasta ja nüüd kohe peavad hakkama taotlema teise aasta viisat. Selles majas on nad elanud juba kolm kuud ja töötanud siin lähedal farmis, aplesine korjates. Seda tööd tegid vaid selleks, et oma viisat saada, kuid nüüd kui kolm kuud täis, põrutavad nad homme mineme. Oma tööd kirjeldavad nad nii - neil paluti farmis viimastel päevadel vähem aplesine korjata, sest neid ei jõutud pakkimismajas ära pakendada. Iirlased aga ütlesid selle peale, et nemad ei korjagi kiiresti vaid teised korjavad ja kui nad korjaks veel aeglasemalt, siis nad jääksid seisma :D
George tegi just oma elektriku paberid ka ära, mis tähendab seda, et nüüd saab ta elektrikuna tööd otsida ja elektrikud saavad siin head raha (umbes 40 audi tunnis). Nad on natukene sulid ka meil. Tundub, et nendega ikka juhtub igasugu asju, kuid nad oskavad siiski alati olukordadest võitjatena välja tulla. Näiteks sel päeval, kui me sisse kolisime, olid nad just ostnud automaki, kuna nei varem polnud seda. George otsustas selle siis ise ka paigaldada, kuna ta ju elektrik, arvas et mis seal ikka keerulist saab olla. Loomulikult ühendas ta juhtmed valesti ja see automakk hakkas suitsema :D Aga ega ta alla ei andnud, pakkis maki tagasi karbi sisse, läks poodi tagsi ja ütles, et ta ei tahagi seda makki enam, kui ta käest küsiti, et kas makil on midagi viga, siis ta vastas ei. Pidi vaid tseki peale kirjutama oma nime ja telefoni numbri. Loomulikult mõtles ta suvalise nime ja ka suvalise numbri ning sai oma raha tagasi :D Poes isegi ei vaadatud karbi sisse, ta oleks võinud sinna ka tellise panna. Siis otsustas, et ok, makki enam ei taha, et läheb ostab oma iPodile kõlarid. Läks pood ja seal sai proovida erinevadi kõlareid, pidi vaid oma iPodi sisse pistma. Pistis oma iPodi sisse, alguses kõik mängis ja oli ilus, siis proovis teisi kõlareid ja plõks, iPod enam ei töötanud. Lõpuks kõndisid meie iirlased sealt poest välja kõlaritega, mida nad pidid nagunii ostma ja uue iPodiga, mis neile lihtsalt niisama kaasa anti :D Ja nii meie iirlased igaltpoolt mudkui käristavad asju ja mudkui natuke painutavad tõde. Tegelikutl on nad väga toredad ja nende üle on mõnusalt nalja saanud.
Nii me siin vaikselt tiksume ja avstame. Tööd peaks meil jätkuma veel kolmeks nädalaks, ehk siis kokku kuuks ajaks ja siis peame uue plaani välja mõtlema. Pole veel otsustanud, kas põrutame edasi või jääme siia kanti. Eks aeg näitab, me üritame mitte üleplaneerida vaid asja mõnuga võtta ;)




*Siin nüüd ja edaspidi toimetaja märkused. Ega iirlased nüüd nii armsad ka ei ole. Kohe räägin lähemalt. Esiteks lõi neil põhja alt ära meie Viruvalgeke, millega me siin laupäeval omi musisid desinfitseerisime. Isegi järgmisel päeval oli peo järelkajasid läbi vessari ukse ühistuppa kuulda. Teiseks ei saanud ma esimesel päeval nende inglise keelest mitte sittagi aru. Pidin viisakusest noogutama ja ilmetest välja lugema, kas me räägime millestki kurvast või rõõmsast. Nüüd on asjad juba paremad aga, no raisk, irvitama ajab ikka, kui nad vannuvad (fakk asemel fokk), räägivad oma iPodist (mai ai-podi asemel moi oi-pod), ütlevad numbreid (thörti asemel thoorti) või tüdrukutest (gööl asemel geel). Pealegi on poed siit maakohast ja meie kolhoosist kaugel. Meil pole auto paak isegi nii suur, et poes käia. Samas see on jälle õige, et siin on aega lugeda, kuna muud kottigi teha ei ole. Meie korrus on varustatud päris korraliku raamatu-assortiiga. Esimestel päevadel tõmbasin riiulist raamatu Tommyland. Üle mitme aja väga hea asi, mida lugenud olen. Tegemist Mötly Crüe trummari Tommy Lee väljavenitatud cv-ga. Soovitan. Noh, arvestades kümnist, mida me siin elamise eest peame välja köhima (12 kilo eeki kuus!), siis peaks siin muidugi Briti Kuninglik raamatukogu olema... igaljuhul nõustun minagi, et praegune elamine on ikka udupeen võrreldes hostelitega. Siin on isegi x-box (jah, iirlaste meelest oks-boks), oujee! Viimane hostel, nimega YMCA, oli ikka asutus omaette. Ei tea, kas see nimi on halvaendeline või mitte, igaljuhul pidasin mina paremaks öösiti kõik kaasavõetud bokserid jalas hoida juhuks, kui mõni tuletõrjuja või indiaanlane peaks tuppa imbuma.
ps. selle puu mahavõtmisega oli nii, et ma uurisin tüübilt, mis summa ta ise arvab, et palgast maha võetakse. Sealt ka saigi alguse idee puu seibideks teha ja muru sisse peita. Samas, kui nüüd mõelda ja arvestade puude hulka, siis asja väljatulemine on väga tõenäoline. Umbes nagu see, et siinsete palavate ilmadega suudaks mind astmahaige läbi kõrre jahutada...

Oodates Teisipäeva.

20.09.2009

Nii, teisipäeval siis tööle. Mis tööd tegema hakkame tuleb mul küll hiljem seletada, sest praegu pole endalegi see päris teada. Igatahes läheme farmi ja arvatavasti hakkame puid väetama vms. Nüüd viimased paar päeva ongi natukene vabamalt saanud võtta. Saame öösel palju rahulikumalt magada, teades, et varsti hakkab kontole ka midagi laekuma :) Mõtlesimegi, et enne kui tööle läheme, vaataks natukene siin Perthi lähedal ringi ka ja kuna meil nüüd pisike auto-punn olemas, siis käisimegi eile loomaaias ja ookeani ääres. Sain oma esimest kängurud silitada ja nad on niiiiiii pehmed ja nii armsad!!! :D Õhtul kimasime ookeani äärde.Kuna siin alles kevad ja päevad on suhteliselt pilvised ja tuul jahe, siis ka meri polnud veel nii sinine ja soe, aga mõnus oli ikkagi. Lained olid võimsad ja lainetega lendas randa ka mingeid krabilisi. Turnisime kivide peael ja kui Harold esimest korda neid krabilisi nägi, siis suures õhinas karjus: "skorpionid!!!" :D, mõne sekundi pärast ta loomulikult parandas ennast, aga naljakas oli ikka.

Täna käisime Kings Park'is, mis pidavat olema maailma suurim linnas asuv park, suurem kui New Yourki Central park ja ühtlasi on see park ka botaanikaaed. Tõesti oli lahe ja ilus, anult ilm on siin praegu natukene jama. Ilm muutub iga 10 minuti tagant - kord on palav, siis jälle tuul, siis vihm, siis jälle palav. Siin kevad ja see tähendab seda, et päeval on kuskil 18-20 C, aga enamus ajast ongi pilvine ja tuuline. Kuskil kuu aja pärast pidi soojaks minema. Mul on aga paaegu kõik riided õhukesed ja suvised. Täna ostsimegi mulle mingi väikeste poiste dressika kuna see oli kõige odavam, mille leidsime :D

Vaikselt valmistume siin tööks. Tööga kaasnevad igasugused paberite ajamised ja ka igasugused kulutused. Tegimegi endale pangakontod ja taotlesime TFN numbrid, need siis vajalikud selleks, et pool meie rahakest riik endale ei võtaks. Veel on meil vaja muretseda mingit töösaapad, mis maksvad päris krõbedalt , alates 70 AUD'ist, aga leidsime täna ühe odavama poe, kus umbes 30ga läheks kaubaks, aga samas ei tea kui vastupidavad need on. Meile anti üldse terve nimekiri, mis meil sinna tööle vaja on - päikesekaitse kreem , faktoriga 30+; saapad; soojad ja vettpidavad riided, mingi sprei ala roomajate vastu :S ja kahe päeva toit, mis võib tähendada ainult seda, et me olme esimesel kahel päval nii autis, et ei suuda poodi minna :D Niiet homme lähemegi endale saapaid ostma ja muud vajalikku nodi otsima. Praegu olme nagu vaeslapsed - meil pol ei kahvleid ega taldrikuid ega mitte midagi, mida toidutegemisel kasutada saaks. Aint üks väike pott, mis meile reisiks kingiti. Esimestel hosteli päevadel me näiteks jõime teed ja pakisuppi, pudelist lõigatud topsidest :D Niisiis homme lähme õiget kraami otsima, siin peaks vist kuskil IKEA ka olema, vähemelat ühe mehe jutust saime nii aru, seda asja veel uurime - see oleks väga tore, sealt saaksime kõik vajaliku ja arvatavasti mõistliku hinnaga.

Kui rääkidagi natukene elust ja olust, siis siin on suhteliselt kallis, kui tuled Eestist ja sul pole kohe tööd kuhu minna. Hosteli eest oleme me nädala eest välja käinud juba üle 300 taala, mis on siis 3000 krooni, kui me ainult hostelis elaks ja ei töötaks, siis ega siin pikka pidu poleks. Odavam on igataehs mingi korter, tuba vms üürida. Toa peaks saama kuskil 150 AUD'i eest nädalas. Alguses, kui me veel ei teadnud, et töö leiame, hakkasime juba tuba otsima, aga ega see ka kerge pole, enamus tubadest on mingites majades, kus elavad indian bunjabi cuppelid (nii nad ennast ise kuulutustes reklaamivad) ja noh, mitte et mul nende cuppelite (mis iganes need ka poleks :D) vastu midagi oleks, aga nii inglise keel selgeks ei saa ja 7 väikse lapsega päris elada ka ei tahaks. Õnneks seal töö poolt on meil elamine hostelis olemas, mis maksab veits vähem kui siin linnas ja kui raha on peale tulemas, siis pole see hind enam nii hull. Väljas süüa on ka väga kallis, meil töötutel vähemalt. Odavam on süüa kas mäkis või siis poes käia - seda kahte me olme ka harrastanud. Ja kui sinna töö hostelisse saame, siis seal saab õnneks ka süüa teha ja lõpuks korralikku toitu. Positiivne asja juures ongi see, et kui muidu on elamine meie mõistes kallis, siis siin töötades on kõik palju palju ilusam. Siis saab elada, süüa, juua ja reisida. Me õnneks oleme sellele kõigele juba sammuksese lähemal :) Niiet nendele, kes ka siia sihivad, soovitan kaasa võtta paksu rahakoti ja hästi ruttu siin tegutsema hakata. Me õnneks võtsime siin kohalike juttu kuulda, et autoga leiab töö kiiremini ja ostsimegi auto. Me oleks ta ju nagunii varem või hiljem ostnud, et siin ringi trippida, nüüd lihtsalt teemegi alguses suuremad kulutused ära ja varsti saame ehk ka juba asja nautida.

Džein..

Noa-McToonalds ja muu

Roger, do you hear me? Kžžž.... hello!? Maakera kuklapekk siin!

Selle kande puhul on tegemist sohiga, kuna hostelis tegime teose valmis ja mälupulgaga viisime linna netikohvikusse. Kaval tuleb olla. Netikohvikus maksab 30 min umbes 10 eeki. Igaljuhul on viimase nädala elu olnud kirju nagu Aleks Lepajõu eraelu. Viie tööpäevaga oleme jõunud pmst kõik vajaliku ära teha alates väiksematest asjadest ja jooksmistest kuni auto ostmiseni ja töö leidmiseni. Tossude odomeeter näitab päevas ikka kuskil 15-20 km. Teisip. käisime linnast vähe eemal ja ostsime ühe Hyunday omale. 91 aasta pocket-rocketi. Õli tilkus päris usinalt karterist aga selle lasime korda teha ja see summa läks kohe ka auto hinnast maha. Hinda saime alla isegi natuke rohkem, kui remondiraha. Varem teenis see rakett ühte prantsuse tüdrukut, kes endale nüüd uuema Hyunday lubas. Meeldiv ullatus oli linna joudmine… t2pselt tipptunnil.Proovi ise k6rvalistmelt autot juhtida, rsk. Ilmselt mingi praakv2rk, et rool paremal pool. Veel vastassuunas k2inud pole aga ega eriti s6itnud ka pole… Tänasest auto ametlikult meie nimel (vist siis nüüd neljateistkümnes mul vms). Kahjuks šampa jaoks raha pole aga joome silmad kinni mullivett sel puhul. Ikkagi oleme õnnelikud nagu pedofiilid lasteaia jõulupeol. Kusjuures auto on vajalik ka töö leidmiseks nagu meile üks härra soovitas. Ütles, et tulge ratastel tagasi ja ma annan kohe tööd. Mees sõnu ei söönud - teisipäevast alustame tööga! Tööga käib kaasas väikese tasu eest elamine aga kuna seal rohkem rahvast, siis ehk saabki keelt harjutada ja kosmopoliiti mängida. Palka lubati soliidselt aga sellest enne ei kriiska, kui mündid reaalselt peos on. See nv veel saame siin Perthis ringi vaadata, siis linnast välja ca 100km, kus meie tulevane kodusohvoos asub. Nädalavahetusel plaan ookeani äärde sõita ja natuke vabamalt võtta, kuna viimased 5 päeva on olnud ainult ringijooksmist ja peavalutamist. Öösel ei tule stressist isegi und, kuigi varu peaks jaguma paariks nädalaks.

1 eredam seik meenub veel Em-si Toonaldist, kus üks õhtu netis vedelesime ja burkse libistasime. Mingi hetk visati sealt vähe valjem nigga välja, kes hiljem väitsaga tagasi otsustas tulla. Välimuselt kodutu aga väitsa pikkust arvestades täitsa heal järjel proua oli. Noh, see oli tema 15 minutes of fame, meie lihtsalt passisime seal junnid kuulid ja püüdsime selle riigi pühakute nimesid meenutada. Kurb uudis ka organijärjekorras olijatele - kedagi ära ei jupitatud ja neegridaam lõpetas päeva otsetõlkes kuriteotõkestajate juures (CrimeStoppers ehk Police).

Mul on 1 junn veel oma daamiga siit ülevalpool (põhjapool) ka. Need on väga rahul. Kutt töötab viinapoes - kes ei oleks rahul, onju. Tegid teise aasta viisad just. Üks kodanik-sõber ka Sidneys ja ühed veel kuskil aga koha nime enam ei mäleta.

Elu on kirju koer!

Üle ja välja... kuklapoole omad.

Asit6endid siin - logi www punkt fotoalbum punkt ee ---> ulevalt servast otsi kasti kirjuta "tsaar" ---> vali Kasutajad ---> vajuta helesinisele peakujutisele ---> ja vali album "tripp".

Tere tulemast Viljandisse!

12.09 - 13.09

Lend Kuala-Lumpurist Perthi, kestis 5 ja pool tundi.Istmed olid äärmiselt ebamugavad, vahed olid nii kitsad ja seljatuge ei saanud alla lasta. Harold arvas, et kuna tegemist AirAsiaga, siis peavadki ismed pisikesed olema, ühele ismele pidi niigi mitu väikest hiinlast mahtuma. Peale selle oli millegi pärast vaja müüa tax free nodi kell kaks öösel, kui tegelikult oleks võinud ju tuled kustutada ja lasta inimestel puhata, mitte oma kärudega seal vahekäigus kolistada..aga nuh, mis teha..äri on äri.

Kell 5.30 jõudsime siis Perthi. Selleks hetkel polnud me maganud juba üle 20 tunni ja und ei saanud veel niipea. Passid ja pagasid kontrollitud, saime siis lõpuks Austraaliat kaeda.. Ütleme nii, et esimene hetk ei olnud päris see, mis ootasime. Ukse vahelt puhus külma õhku, väga külma. Vahetasime siis oma kleidikesed pikemate riiete vastu ja alustasime sõitu hostelisse. Hostelisse viis meid väike buss, mis pani kõik inimesed nende hotellide ees maha.. Jõudsime kesklinna ja seal läks mitu inimest maha ja siis tuli meie kord. Sõitsime ja sõitisime ja aina kaugemale sõitsime, lõpuks jõudsime kohale. Bussijuht pani meid maha ja viipas käega, ala see järgmine maja..kolistasime siis oma kohvri ja suurte kottidega hoovi poole. Asi tundus kuidagi mitte õige, maja oli mitmekordne ja nägi völja nagu tavaline kortermaja ja lõpuks seisimegi kuskil prügikastide kõrval, kus olid mikngid vanad tugitoolid ja diivanid ning kehitasime õlgu. Me olime väsinud, meil oli külm ja me olime kuskil prügikastide juures..ma ei osanud muud teha, kui ainult naerda. Lõpuks me siiski leidsime oma hosteli, see oli järgmine maja ja me siiani ei saa aru, miks see bussijuht meid vale maja ette maha pani ja ta sai vist mõnuga itsitada, kui nägi kuidas oma kottidega valesse hoovi kolistame. Hostelisse jõudsime liiga vara, kell 7.30, aga toa saime alles 12 ajal.. Mõtlesime, et lähme siis ajaviiteks kohe linna peale. Enne, aga pakuti meile tasuta hommikusööki. Läksime kuskile hosteli keldrisse ja nuh, üleme nii, et kogu see esmamulje oli natukene ehmatav ja mitte päris see, mida lootsime. Laua taga istusid mingid paksukesed, kulunud ja välja vedninud kirsikestega pidžaamades. Läksime toiduleti äärde, mille taga seisis prillides tüüp (nüüdsest moosivalvur), kes koguaeg pingsalt jälgis, mis köögis toimus. Meid vaatas ta eriti kahtlaselt, olime ju uued näod. Toiduvalik oli järgmine - mingid kahtlased helbed, sai, mida sai röstida, kibe mesi ja kolm moosi sorti. Mõned mahlad ja piim. Röstisime siis endale saia (röstimesest oli asi kaugel, sai läks natukene soojaks, aga oli sama valge ja sama pehme edasi) ja panime peale mett ja moosi. Mina sõin kaks saia ja Harold otsustas endale juurde teha. Sellest hetkest peale, kui Harold lauast tõusis, jälgis prillides tüüp teda eriti pingsalt. Ta mudkui vaatas, kui palju ta saia röstib ja kui palju moosi peale paneb. Seal olles tekkis väikeste parmukeste tunne ja edaspidi oleme otsustanud süüa oma toas. Edasi, siis läksime linna peale. Õues oli külm tuul ja taevas oli hall. Peale hommikusöögi kogemust, tundus kõik väga sünge. Linn oli väiksem kui ettekujutasime, meil oli ikka veel väga külm ja ikka veel väga uni. Otsustasime leida mõne sooja koha, kus midagi juua ja lihtsal aega veeta, kuni hostellise tagasi saaksime minna. Ostsime kakao, pisike tops - 35 krooni, tuju "tõusis" veelgi. Istusime siis ja jälgisime ümbrust. Kell oli umbes üheksa ja meid ümbritseisd ainult mingid tööriietes mehed ja väga kahtlase välimusega paarikesed. Harold arvas kohe, et kõik austraalased on mingid kahtlased töllid!

Lõpuks siis saime oma toa kätte. Magasime 12 tundi järjest ja ärkasime öösel. Mõtlesime, et ega see uni niipea tule, et lähme avastame ümbrust ja otsime ka midagi süüa. Õues oli nüüd natuke soojem. Kõndisime siis oma hostelist linna poole ja avastasime, et tegelikult, meie hostel nüüd päris agulis ka ei ole. Jalutasimes öises linnas ja Harold mudkui rääkis, et kuidas ma ta sügisesse Viljandisse tõin. Mina, aga pole tõesti juba väga ammu niimoodi naernud. Kogu see olukord oli lihtsalt nii jabur. Me ju rääkisime küll enne minekut, et seal alles talv lõppemas ja veel nii soe pole..aga, et siin nii külm on, ei arvanud ka. Ja loomulikult algne ehmatus, et linn väike ja tölle täis :D Harold ütles, et ta ei arvanud, et ühte linna on võimalik nii kiiresti põlgana hakata :D Nalja sai palju tol õhtul. Naersime, et peale selle, et me kalli raha eest Viljandisse tulime, siis siin Austraalia maal ongi sellised tääd nagu hosteli köögis moosivalvur olla :D jne jne jne.

Hommikul ärgates ja linna peale jalutades, hakkas asi juba paremuse poole liikuma. Pühapäeva hommikul paistis juba päike ja oli täitsa soe. Linn ei tundunud enam nii pisike ja inimesed olid ka täitsa ilusad :) Käisime ja vaatasime ja arutasime, mida edasi teha ja mida vaadata. Selgus, et praegu on vaalade vaatlemise hooaeg ja ma väga tahas neid vaatama minna, aga Harold ütles - kuidas neid vaadatakse, need raisad hüppavad ju läbi paadi :D :D :D Ma siiski jään oma soovi juurde ja olen enam kui kindel, et läbi paadi nad hüppama ei hakka.

PS! Uudistes näitas, kuidas 7 tonnine vaalapoeg oli randa uhutud ja ei suutnud seal minema saada. Ta meil siin samas kuskil, linna rannas, aga me siiski mõtlesime, et surevat vaalakest vaadata ei taha :(

Džein..

Kas ees, taga , all või kõrval?

09.09-10.09. Tallinn - London - Kuala-Lumpur.

Jep, istusimegi lennuki peale ja lendasimegi minema. Enne lennukile istumist loomulikult saime kallistusi, pisaraid ja kingitusi :)

Lennud sujusid ilusti..võib-olla natuke teistmoodi: Londonis pidi Harold kogu oma kraami lahti pakkima, sest tal ei olnud tilgake lõhnaõli kilekoti sisse pakitud, seega sai pärast mõnuga asju ümber pakkida.Minul hakkas London - Kuala Lumpuri lennul järjekordne migreen. Alguses mõtlesin, et suudan asja ennetada ja ruttu ehk magama jääda, aga sellest polnud mingit kasu.Harold magas mõnusat und, suu ammuli ja mina piinlesin oma peavalu käes.. Olen alati mõelnud, kas neid paberkotikesi eesistme taskust, keegi kasutab ka.. ja tänu oma migreenile sain vastuse - jah neid kotikesi kasutatakse ja need võiks ka edaspidi seal eesistme taskus olla!

Peale selle, et sain tõestuse paberkotikeste vajadusest, sain ka tõestuse sellest, et meeste ja naiste loogika on täiesti erinev. Juba ammu oleme pidanud Haroldiga vaidlusi esimese käigu asukoha üle. Nimelt minu Golfil oli tagumine käik esimese kõrval..õigemini minu arvates oli ta esimese kõrval, Harolid arvates oli ta esimese all. Kui mina lähtusin sellest, kuidas oli käik kangi peal kujutatud, siis Harold lähtus sellest, kuidas ta tagumise käigu sisse paneb, ehk vajutab alla ja paneb samasse asendisse, mis esimenegi käik.. ja nii me võisime vaielda tunde.. :) Nüüd siis tekkis järjekordne loogika error..seekord aga seljakoti tasku asukoha pärast. Kui oma migreeniga kaalusin lennukis kiiret magamajäämist, siis mõtlesin, et mind saavad aidata vaid vastavad tabletid..need , aga olid Haroldi seljakotis. Kui ma siis hakkasin täpsustama, kus ma võiks need leida, siis saan vastuseks, et väikesest taskust seljakoti tagant. Hmm..vaatan siis seljakoti taha ja nu seal ju küll taskuid pole :D Ütlen siis Harolile, et ma ei leia sellist taskut. Harold seletab siis veelkord ja nu täpselt sama arusaamatult..ma siis küsin - et kas väikeses esitaskus? Harold juba ärritub ja räägib ikka tagataskust. Ühesõnaga kui minu arvates oli see väike tasku seljakoti esitasku,siis Haroldile tagatasku. Sest tema räägib taskust, mis tal seljas on, ehk selja taga ja mina räägin taskust, kui ma seljakoti seljast ära võtan ja talle otsa vaatan. Ühesõnaga tol hetkel oli see olukord üpris jabur ja kui lennukis olevad inimesed oleks kasvõi sõnakesest arusaanud, oleks nad mõnuga naerda saanud.

Peale kaheteist ja poole tunnist lendu Londonist, me siis lõpuks jõudsmie kohale ja ka peavalu sai lõpuks otsa. Astusime lennukist maha ja selline soojapahmakas lõi kohe näkku :) Läbisime ilusti passi ja tolli ja kõik muu ning olimegi Kuala Lumpuris, noh õigemini tunni aja kauguselt temast. Planeerimisega me eelnevalt vaeva ei näinud, hotell oli meil bronnitud, aga kuidas sinna saada? Lõpuks siiski leidsime kõige odavama bussi ( 8 ringitit ehk 24 eeki ,üks ots) ja sõitsimegi linna poole. Maha pandi meid keskjaamas ja sealt võtsime takso hotellini, mis läks maksma 45 krooni - ühesõnaga , malaisias on võimalik hakakma saada suhteliselt säästlikult, ka meil oli kaheks päevaks vahetatud kohalikku raha vaid 500 krooni eest. Selle raha eest saime sõita lennujaamast edasi tagasi, sõita taksoga, sõita monorailiga, kaks päeva toituda ja veel ka pagasihoiu eest maksta..pole ju üldse paha :)

Kuala Lumpur oli soe soe soe ja teistsugune. Aga heas mõttes teistsugune. Kohati must ja vaene, kohati igatepidi sätendav. Esimest korda elus nägin prussakaid ja ka esimes korda elus nägin tänaval rotte jooksmas :D ..aga see käis kõik asja juurde ja oli vägagi lahe. Kuala Lumpuris veetsime siis kaks päeva ja ühe öö. 12.09, kell 00.05 põrutame edasi Austraaliasse ja Perthi :)

Mis puutub, aga eestist lahkumisse, siis pole ikka veel mitte mingit tunnet..ei kurbust ega hirmu. Pole vist kohalegi jõudnud, mis toimub...

Džein

Ettevalmistused.

Vaikselt oleme nokitesenud oma reisi kallal ja midagi juba edeneb ka :) Asi hakkab välja nägema nii (vähemalt loodame):

09.09.2009 kell 12.55, stardime Easyjetiga Londoni poole. Sealt, kell 18.00 lendame Airasiaga Malaisiasse, täpsemalt Kuala Lumpuri. Mõtlesime, et kui me seal juba oleme, siis võiks ju ka ringi vaadata ja kuna oleme piletid ise otsinud ja tegemist pole jätkulennuga ning viisat ka tarvis pole..siis nii me veedamegi Kuala Lumpuris 2 päeva. Suuremat eeltööd pole Kuala Lumpuri kohta veel teinud, arvatavasti peateume siin http://www.tunehotels.com/ .

13.09.2009, kell 00.05 stardime lõpuks Austraalia poole, Perthi. Perthi elmaine pole veel selge, üritan nüüd lähitulevikus meile sinna midagi otsida.

Ühesõnaga on asjad edenenud suhteliselt kiiresti. Viisad saime neti teel paarikümne minutiga :).

Piletid võtsid ka mõned tunnid aega. Nüüd veel vaja vaktsiinid teha, sinna aeg juba kinni pandud ja siis veel kindlustused.

Juhul kui keegi siia vaatab ja endalgi sellised mõtted peas, siis panen siia mõned lingid, mis on meid palju aidanud :) Kindlasti lisanduvad tulevikus veel mõned :)

Meie peamised abimehed:

http://www.trip.ee/

http://www.austraalia.info/

http://rebaneaustraalias.wordpress.com/ (väga asjalik blogi, meie saime seal palju teada :))

https://www.easyjet.com/et/Broneeri/

http://www.airasia.com/site/gb/en/home.jsp

http://www.tunehotels.com/

Džein

Kõik teed viivad Austraaliasse..

Ammu on olnud soov põgeneda sinna, kus päike paistab ja vesi sinine, et natukene keelt õppida, tööd teha ja loomulikult reisida reisida reisida..Miks Austraalia? Sest vanana jõuab seda Lõuna - Euroopat küll ja küll läbi kammida, aga teisele poole maakera ei pruugi siis enam sattuda..

Oleme kuulnud küll neid jutte, et varsti pole vist ühtegi eestlast, kes poleks Austraalias käinud ja ega meie ka ometi sinna lollide unistuste maale lähe..Aga vot läheme küll :) Ja mitte üldsegi sellepärast, et kõik sinna tormavad, vaid ikka sellepärast, et see on olnud ammune unistus ja kuskilt peab ju oma rännumehe karjääri alustama..Miks nii kauaks? No tegelikult me veel ei teagi, kui kauaks :) Aga kauemkas, kui tavaline puhkusereis kindlasti..

Miks? Miks? Miks? No ikka sellepärast, et algas see kõik juba mõni aasta tagasi. Rääkisime ja unistasime, et kuidas küll mujal on ja kas saame peale argipäeva rutiini veel midagi näha ja teha. Kulutasime kontoritoole ja klavituure, omandasime mõned lisakilod ja lõpuks sai mõõt täis. Tahaks ära, tahaks kaugele ära, tahaks sooja ja tahaks seiklusi! Ja siis..siis hakkasid asjad paika loksuma. Mitte küll kõige meeldivamalt, aga ometi olid need motiveerivad.Üks sai koondamisteate ja siis teine :( Panime auto müüki ja ka ostja leidus ruttu..kõik viis unistusele lähemale ja lähemale ja aina reaalsemaks see igapäevaga muutub..Mõned asjad lihtsalt peavad juhtuma ja nii me siis lähemegi..

Džein :)