Varajased ärkamised, farm, ämblikud, eestlased, iirlased, külmetus, kohalik haigla, kummist madu, maailma paksem koer ja kõike muud.

27.09.2009

Leidsime tööks vajaliku varustuse (olgu tänatud Päästearmee ja nende second-hand pood) ja suundusime oma farmikese ja uue elamise poole. Meie uueks koduks on Gingini nimeline koht, mis asub Perthist umbes 100 km kirdes.
100 km peaks ideaalis mööduma suhteliselt kiiresti, kuid kui sul pole normaalset kaarti, vaid mingi paberileht kahe suurema teega, siis võib sõit natukene aega võtta ja ka omavaheline suhtlemine võib asenduda pinget täis vaikusega. Otsustasime, et enne kui siit edasi reisime, muretseme normaalse kaardi, muidu me tuleme juba varsti koju ja eri lennukites :)
Koduks on meil Crestview nimeline bee-ja-bee ehk bed and breakfast. See on tavaline elumaja, mille esimene korrus on külalistele mõeldud ja teisel korrusel elab pererahvas. Maja on mõnus ja suhteliselt kodune tunne on. Igaljuhul parem kui mõnes hostelis. Meie alumisel korrusel on üks suur elutuba avatud köögiga, vannituba ja neli magamistuba. Peale meie elab siin veel üks armas iiri paar, George ja Tara, kes kahjuks täna lahkusid. Nädalavahetuseti vahel peatub siin ka muud rahvast, kuid tavaliselt ainult üheks ööks, niiet põhimõtteliselt on pool maja meie, mis iseenesest pole halb. S amas see nädalake, mille iirlastega veetsime, oli lõbus ja sai kõvasti keelt harjutada. Pimedaks läheb siin suhteliselt varakult ja siis polegi muud teha, kui vaadata telekat ja lugeda raamatut. Mina olen muidugi meie esimesel töönädalal läinud magama juba ca 7 pm :D Kohe näha, et pole füüsilise tööga harjunud. Tegelikult on asi aga selles, et meie tööpäevad algavad kell 6.30, umbes pool tundi võtab sõit farmi. Seega peame ärkama kell 5, nagu õiged maainimesed ikka :D Töötame ühes puuistanduses. Töö iseenesest pole mitte midagi keerulist ega ülejõu käivat. Meie ülesandeks on umbes kahe aastased puud, mis meenutavad kujult natukene kuuski, okstest poolenisti puhtaks teha, et puu hakkakas paremini kasvama ja varsti saaks sellest puust mõne kapi või kummuti teha. Nii me seal siis seisame, käes väikesed saed ja käärid ja lõikame alt poolt kuni poole puuni puhtaks. Mõnel puul on vahel topelt tipud, siis peame ka natukene aju liigutama ja otsutama, kumb tuleb ära lõigata ja kumb kasvama jätta. Ühesõnaga ei midagi keerulist, võibolla päeva lõpuks muutub asi natukene tüütuks, aga muidu pole viga ja on päris mõnus vaheludseks midagi oma kätega teha, mitte lihtsalt kuvarisse vaadata.
Esimese töönädalaga, mis kestis kõigest neli päeva, kuna alustasime teisipäevast, on juhtunud nii mõndagi. Esimese tööpäeva hommikul otsisime oma töökohta ja sõitisime paar korda õigest teeotsast mööda. Kui kohale jõudsime ootas ees juba üks paar - üks autraalia kutt ja ta ta taa, eesti tüdruk. Mõne hetke pärast tulid ka kõik teised, nende seas kolm hollandlast ja ta ta taaa, veel kaks eestlast. Meid on seal farmis 10 ja pooled on eestlased. See on lihtsalt jabur, kuidas mingis suvalises pisikeses külas ja täiesti suvalises istanduses kohtuvad viis eestlast. Tekib küsimus, kas mõni on veel eestisse alles ka jäänud, sest siin kohtab eestlasi igal nurgal ja me oleme siin kõigest kaks nädalat olnud. Kui olime kõik kogunenud, täitsime mõned paberid, panime oma tööaja alguse kirja ja tööpäev võis alata. Meid pandi väikesesse kastikasse istuma ja põrutasimegi oma tööpostile :) Töökaaslased on meil igatahes mõnusad, kõik on noored ja lõbusad. Huvitav on kuulata erinevaid lugusid, kes millal jõudis ja mis plaanid rahval on. Me oleme selles seltskonnas kõige värskemad tulijad, paljud on juba teist aastat ja üks eesti paar on siin olnud 5-6 nädalat. Nii me siis vaikselt nokitseme seal põllul. Meil on ka supervaizer ehk ülemus, kes meie üle valvab ja meiega koos töötab. Ta on ka iirlane ja nimeks tal Pätrik, kuid teda kutustakse Päddi'ks. Ma pole kunagi varem iirlastega kokku puutunud, kuid nüüd selle ühe nädalaga sain tundma kolme iirlast ja minu arvates on nad eriti armsad inimesed. Näiteks reedel otsustas meie supervaizer meid natukene lõbustada. Olime just oma lõuna lõpetanud ja nokitsesime oma puukeste kallal, kui äkki hakkas Pätrik karjuma. Vaatasime tema poole ja tal oli käes pikk pikk madu, keda ta peast kinni hoidis ja kellega ta maadles ja rüseles ning siis vastu autot uimaseks viskas. Me läksime siis lähemalt uudistama, keegi uutest polnud ju madu näinud..ja ta ta taa, järsku hakkas Päddi naerma, kuna me nii hirmunud nägudega kummist madu vahtisime :D:D See tegi igatahes päeva lõbusamaks! See päev oli üldse totrusi täis. Ma vist üleval pool mainisin, et vahepeal oli väga tähtis otsustada, milline puu tipp maha võtta, kui neid juhuslikuklt kaks oli. No igatahes juhtus selline lugu - vaikselt teeme tööd ja äkki hakkab Harold naerma Mati üle (eesti paar, kes meiega koos töötavad, Kadri ja Mati), õigemini naerma tema puu üle. Kutt kogemata lõikas kogu puu ladva maha :D, õnneks meie supervaizer oli parajasti ära. Igatahes hakkasime asja üle nalja tegema, et nüüd võetakse see puu Mati palgast maha, tüüp sattus muidugi nii paanikasse, et tahtis puu maha saagida ja ära tükeldada. Lõpuks muidugi ta naine lõi talle aru pähe, et pole mõtet puud maha võtta, et seda ei pane isegi keegi tähele, kuna seal neid puid tuhandeid. See seik ajab mind siiani naerma - tüüpiline eestlane, kui saab jamaga hakkama, siis kohe jälgi peitma ja kui tohutu hirm, et palgast võiks midagi maha minna :)
Töönädala lõpul polnud tõesti häda miskit, lõbus oli. Samas aga nädala algus polnud sugugi nii roosiline. Olime umbes tunnikese tööd teinud, kui üks oks mulle silma läks. Alguses polnud midagi hullu, tegin tööd edasi, kuid hiljem muutus silm valusaks ja vesiseks ning koguaeg oli tunne nagu midagi kraabiks silmas. Ütlesin lõpuks meie ülemusele ka ja mulle toodi mingit silma vedelikku, millest polnud eriti abi. Siis otsustatigi, et peab ikka arsti juurde minema. Nii mu esimene tööpäev algaski - istusin keset Austraalia outbacki väikese Gingini küla arsti vatuvõturuumis üks silm kinni nagu piraadil. Arst oli väga asjalik ja kõik lõppes ilusti. Olin oma silmalau seestpoolt kriimustanud ja mingi mustus oli seal oksast sees, kuid arst tegi üks kaks kolm ja korras ta oli. Paar päeva oli veel silm ebamugav, kuid nüüdseks on kõik korras. Kui tööle tagsi jõudsin, siis oli üks teine eesti tüdruk vahepeal jõudnud endale kätte lõigata ja tal oli käsi sidemetes, siis tema austraallasest poissõber lihtsalt naeris ja vandus - facking Estonians!!! Teisel päeval õnnestus mul üles leida ainuke suur ämblik kogu kasvanduse peale, sest seni polnud kellelegi ükski ämblik sattunud. Mina, kes ma paaniliselt kardan neid elukaid, isegi kõige väiksemat ämblikku, suutsin siiski ühe leida. Loomulikult istus see, umbes peopesa suurune punane elukas, minu puu peal :S Tänu poistele ta muidugi kadus ruttu aga vastik oli ikkagi, ta oli ikka suur jurakas ja ma ei kujuta ette, et varsti ärkavad veel suuremadki üles..ökkk! Samal päeval suutsin ka haigeks jääda, praegugi veel natuke turtsun aga nüüdseks on juba palju parem. Täiesti uskumatu, ma pole peaaegu kunagi haige. Nädalake austraalias ja ma olin siruli voodis. Eks mu keha peab ka olukorraga harjuma ja sellepärast vist natuke streigibki.
Meil seal kasvanduses on üks armas pisike koer, kes meid igal hommikul ootab, kui tööle tuleme ja õhtul koju saadab, kuid ühel päeval võttis üks kasvanduse töötaja võrdluseks ka oma koera kaasa. Appi! Ma pole sellist elukat veel näinud. See oli maailma paksem koer, ausalt! Tema tõug on mulle siinai arusaamatu, ta meenutas alaska malamuuti, kuid karu kehaga ja hamstri põskedega. Ta oli nii paks, et ta hingeldas, kui ta kõndis ja vaevu liputas saba. Ta oli nii armas, kuid samas mul oli temast tõsiselt kahju, sest arvatavsti saab see koer varsti infarkti :(
Veel natukene iirlastest, kes on mulle millegi pärast väga hinge pugenud. Meie maja kaaslased George ja Tara on väga armsad inimesed ja nendega saab palju nalja ka. Nad on austraalias olnud juba aasta ja nüüd kohe peavad hakkama taotlema teise aasta viisat. Selles majas on nad elanud juba kolm kuud ja töötanud siin lähedal farmis, aplesine korjates. Seda tööd tegid vaid selleks, et oma viisat saada, kuid nüüd kui kolm kuud täis, põrutavad nad homme mineme. Oma tööd kirjeldavad nad nii - neil paluti farmis viimastel päevadel vähem aplesine korjata, sest neid ei jõutud pakkimismajas ära pakendada. Iirlased aga ütlesid selle peale, et nemad ei korjagi kiiresti vaid teised korjavad ja kui nad korjaks veel aeglasemalt, siis nad jääksid seisma :D
George tegi just oma elektriku paberid ka ära, mis tähendab seda, et nüüd saab ta elektrikuna tööd otsida ja elektrikud saavad siin head raha (umbes 40 audi tunnis). Nad on natukene sulid ka meil. Tundub, et nendega ikka juhtub igasugu asju, kuid nad oskavad siiski alati olukordadest võitjatena välja tulla. Näiteks sel päeval, kui me sisse kolisime, olid nad just ostnud automaki, kuna nei varem polnud seda. George otsustas selle siis ise ka paigaldada, kuna ta ju elektrik, arvas et mis seal ikka keerulist saab olla. Loomulikult ühendas ta juhtmed valesti ja see automakk hakkas suitsema :D Aga ega ta alla ei andnud, pakkis maki tagasi karbi sisse, läks poodi tagsi ja ütles, et ta ei tahagi seda makki enam, kui ta käest küsiti, et kas makil on midagi viga, siis ta vastas ei. Pidi vaid tseki peale kirjutama oma nime ja telefoni numbri. Loomulikult mõtles ta suvalise nime ja ka suvalise numbri ning sai oma raha tagasi :D Poes isegi ei vaadatud karbi sisse, ta oleks võinud sinna ka tellise panna. Siis otsustas, et ok, makki enam ei taha, et läheb ostab oma iPodile kõlarid. Läks pood ja seal sai proovida erinevadi kõlareid, pidi vaid oma iPodi sisse pistma. Pistis oma iPodi sisse, alguses kõik mängis ja oli ilus, siis proovis teisi kõlareid ja plõks, iPod enam ei töötanud. Lõpuks kõndisid meie iirlased sealt poest välja kõlaritega, mida nad pidid nagunii ostma ja uue iPodiga, mis neile lihtsalt niisama kaasa anti :D Ja nii meie iirlased igaltpoolt mudkui käristavad asju ja mudkui natuke painutavad tõde. Tegelikutl on nad väga toredad ja nende üle on mõnusalt nalja saanud.
Nii me siin vaikselt tiksume ja avstame. Tööd peaks meil jätkuma veel kolmeks nädalaks, ehk siis kokku kuuks ajaks ja siis peame uue plaani välja mõtlema. Pole veel otsustanud, kas põrutame edasi või jääme siia kanti. Eks aeg näitab, me üritame mitte üleplaneerida vaid asja mõnuga võtta ;)




*Siin nüüd ja edaspidi toimetaja märkused. Ega iirlased nüüd nii armsad ka ei ole. Kohe räägin lähemalt. Esiteks lõi neil põhja alt ära meie Viruvalgeke, millega me siin laupäeval omi musisid desinfitseerisime. Isegi järgmisel päeval oli peo järelkajasid läbi vessari ukse ühistuppa kuulda. Teiseks ei saanud ma esimesel päeval nende inglise keelest mitte sittagi aru. Pidin viisakusest noogutama ja ilmetest välja lugema, kas me räägime millestki kurvast või rõõmsast. Nüüd on asjad juba paremad aga, no raisk, irvitama ajab ikka, kui nad vannuvad (fakk asemel fokk), räägivad oma iPodist (mai ai-podi asemel moi oi-pod), ütlevad numbreid (thörti asemel thoorti) või tüdrukutest (gööl asemel geel). Pealegi on poed siit maakohast ja meie kolhoosist kaugel. Meil pole auto paak isegi nii suur, et poes käia. Samas see on jälle õige, et siin on aega lugeda, kuna muud kottigi teha ei ole. Meie korrus on varustatud päris korraliku raamatu-assortiiga. Esimestel päevadel tõmbasin riiulist raamatu Tommyland. Üle mitme aja väga hea asi, mida lugenud olen. Tegemist Mötly Crüe trummari Tommy Lee väljavenitatud cv-ga. Soovitan. Noh, arvestades kümnist, mida me siin elamise eest peame välja köhima (12 kilo eeki kuus!), siis peaks siin muidugi Briti Kuninglik raamatukogu olema... igaljuhul nõustun minagi, et praegune elamine on ikka udupeen võrreldes hostelitega. Siin on isegi x-box (jah, iirlaste meelest oks-boks), oujee! Viimane hostel, nimega YMCA, oli ikka asutus omaette. Ei tea, kas see nimi on halvaendeline või mitte, igaljuhul pidasin mina paremaks öösiti kõik kaasavõetud bokserid jalas hoida juhuks, kui mõni tuletõrjuja või indiaanlane peaks tuppa imbuma.
ps. selle puu mahavõtmisega oli nii, et ma uurisin tüübilt, mis summa ta ise arvab, et palgast maha võetakse. Sealt ka saigi alguse idee puu seibideks teha ja muru sisse peita. Samas, kui nüüd mõelda ja arvestade puude hulka, siis asja väljatulemine on väga tõenäoline. Umbes nagu see, et siinsete palavate ilmadega suudaks mind astmahaige läbi kõrre jahutada...