Tere tulemast Viljandisse!

12.09 - 13.09

Lend Kuala-Lumpurist Perthi, kestis 5 ja pool tundi.Istmed olid äärmiselt ebamugavad, vahed olid nii kitsad ja seljatuge ei saanud alla lasta. Harold arvas, et kuna tegemist AirAsiaga, siis peavadki ismed pisikesed olema, ühele ismele pidi niigi mitu väikest hiinlast mahtuma. Peale selle oli millegi pärast vaja müüa tax free nodi kell kaks öösel, kui tegelikult oleks võinud ju tuled kustutada ja lasta inimestel puhata, mitte oma kärudega seal vahekäigus kolistada..aga nuh, mis teha..äri on äri.

Kell 5.30 jõudsime siis Perthi. Selleks hetkel polnud me maganud juba üle 20 tunni ja und ei saanud veel niipea. Passid ja pagasid kontrollitud, saime siis lõpuks Austraaliat kaeda.. Ütleme nii, et esimene hetk ei olnud päris see, mis ootasime. Ukse vahelt puhus külma õhku, väga külma. Vahetasime siis oma kleidikesed pikemate riiete vastu ja alustasime sõitu hostelisse. Hostelisse viis meid väike buss, mis pani kõik inimesed nende hotellide ees maha.. Jõudsime kesklinna ja seal läks mitu inimest maha ja siis tuli meie kord. Sõitsime ja sõitisime ja aina kaugemale sõitsime, lõpuks jõudsime kohale. Bussijuht pani meid maha ja viipas käega, ala see järgmine maja..kolistasime siis oma kohvri ja suurte kottidega hoovi poole. Asi tundus kuidagi mitte õige, maja oli mitmekordne ja nägi völja nagu tavaline kortermaja ja lõpuks seisimegi kuskil prügikastide kõrval, kus olid mikngid vanad tugitoolid ja diivanid ning kehitasime õlgu. Me olime väsinud, meil oli külm ja me olime kuskil prügikastide juures..ma ei osanud muud teha, kui ainult naerda. Lõpuks me siiski leidsime oma hosteli, see oli järgmine maja ja me siiani ei saa aru, miks see bussijuht meid vale maja ette maha pani ja ta sai vist mõnuga itsitada, kui nägi kuidas oma kottidega valesse hoovi kolistame. Hostelisse jõudsime liiga vara, kell 7.30, aga toa saime alles 12 ajal.. Mõtlesime, et lähme siis ajaviiteks kohe linna peale. Enne, aga pakuti meile tasuta hommikusööki. Läksime kuskile hosteli keldrisse ja nuh, üleme nii, et kogu see esmamulje oli natukene ehmatav ja mitte päris see, mida lootsime. Laua taga istusid mingid paksukesed, kulunud ja välja vedninud kirsikestega pidžaamades. Läksime toiduleti äärde, mille taga seisis prillides tüüp (nüüdsest moosivalvur), kes koguaeg pingsalt jälgis, mis köögis toimus. Meid vaatas ta eriti kahtlaselt, olime ju uued näod. Toiduvalik oli järgmine - mingid kahtlased helbed, sai, mida sai röstida, kibe mesi ja kolm moosi sorti. Mõned mahlad ja piim. Röstisime siis endale saia (röstimesest oli asi kaugel, sai läks natukene soojaks, aga oli sama valge ja sama pehme edasi) ja panime peale mett ja moosi. Mina sõin kaks saia ja Harold otsustas endale juurde teha. Sellest hetkest peale, kui Harold lauast tõusis, jälgis prillides tüüp teda eriti pingsalt. Ta mudkui vaatas, kui palju ta saia röstib ja kui palju moosi peale paneb. Seal olles tekkis väikeste parmukeste tunne ja edaspidi oleme otsustanud süüa oma toas. Edasi, siis läksime linna peale. Õues oli külm tuul ja taevas oli hall. Peale hommikusöögi kogemust, tundus kõik väga sünge. Linn oli väiksem kui ettekujutasime, meil oli ikka veel väga külm ja ikka veel väga uni. Otsustasime leida mõne sooja koha, kus midagi juua ja lihtsal aega veeta, kuni hostellise tagasi saaksime minna. Ostsime kakao, pisike tops - 35 krooni, tuju "tõusis" veelgi. Istusime siis ja jälgisime ümbrust. Kell oli umbes üheksa ja meid ümbritseisd ainult mingid tööriietes mehed ja väga kahtlase välimusega paarikesed. Harold arvas kohe, et kõik austraalased on mingid kahtlased töllid!

Lõpuks siis saime oma toa kätte. Magasime 12 tundi järjest ja ärkasime öösel. Mõtlesime, et ega see uni niipea tule, et lähme avastame ümbrust ja otsime ka midagi süüa. Õues oli nüüd natuke soojem. Kõndisime siis oma hostelist linna poole ja avastasime, et tegelikult, meie hostel nüüd päris agulis ka ei ole. Jalutasimes öises linnas ja Harold mudkui rääkis, et kuidas ma ta sügisesse Viljandisse tõin. Mina, aga pole tõesti juba väga ammu niimoodi naernud. Kogu see olukord oli lihtsalt nii jabur. Me ju rääkisime küll enne minekut, et seal alles talv lõppemas ja veel nii soe pole..aga, et siin nii külm on, ei arvanud ka. Ja loomulikult algne ehmatus, et linn väike ja tölle täis :D Harold ütles, et ta ei arvanud, et ühte linna on võimalik nii kiiresti põlgana hakata :D Nalja sai palju tol õhtul. Naersime, et peale selle, et me kalli raha eest Viljandisse tulime, siis siin Austraalia maal ongi sellised tääd nagu hosteli köögis moosivalvur olla :D jne jne jne.

Hommikul ärgates ja linna peale jalutades, hakkas asi juba paremuse poole liikuma. Pühapäeva hommikul paistis juba päike ja oli täitsa soe. Linn ei tundunud enam nii pisike ja inimesed olid ka täitsa ilusad :) Käisime ja vaatasime ja arutasime, mida edasi teha ja mida vaadata. Selgus, et praegu on vaalade vaatlemise hooaeg ja ma väga tahas neid vaatama minna, aga Harold ütles - kuidas neid vaadatakse, need raisad hüppavad ju läbi paadi :D :D :D Ma siiski jään oma soovi juurde ja olen enam kui kindel, et läbi paadi nad hüppama ei hakka.

PS! Uudistes näitas, kuidas 7 tonnine vaalapoeg oli randa uhutud ja ei suutnud seal minema saada. Ta meil siin samas kuskil, linna rannas, aga me siiski mõtlesime, et surevat vaalakest vaadata ei taha :(

Džein..