ISSI, PALJU ÕNNE!!!!

Nagu alati pole meil telefoni krediiti. Seega loodame, et vaatad ikka meie blogi. Palju õnne!


Jane ja Harold

Veel mõned pildid

Napsitrallid poseerimas

Džonn (haaarold püüab taga kala)

Valepidinäkiga (seelik seljas)

Kui keset kõrbe buss katki läheb, siis jäetakse see enamasti maha ja nii ongi. Teised päkkerid (samasuguste bussidega) loomuliikult seda pahaks ei pane.. 2 uut ratast pluss veel pudi-padi.

Lõpuks kirjutame Teile..

Nonii, on vist aeg paar rida kirjutada ja teada anda, millega oleme hakkama saanud. Viimases sissekandes olime Crainsis ja nautisime randa ja palme. Nüüd oleme sõitnud veel mõned tuhanded kilomeetrid ja naudime randa ja palme. Tegelikult vahepel olime tublid ja tegime tööd ka. Aga alustame algusest.

Melbournist lahkudes tahtime ruttu sooja poole sõita ja siis seal tööd otsida, sest Melbourni jõudis talv ja pidi jopesid kandma ja see meile mitte kuidagi ei meeldinud. Nii me siis sõitsime Crainsi välja, aga tööst polnud märkugi. Nimelt on idarannikul nii palju backpackereid, et meile tööd ei jagunud. Õnneks arvestasime Austraalia maksuaasta lõppemisega, mis tähenda seda, et ka meil oli õigus maksutagastusele. Me olime kuskilt endale aga ebaõnne külge haakinud ja kõik kiskus viltu. Mõtlesime, et lähme kindla peale välja ja laseme mõnel raamatupidamis firmal meie maksudega tegeleda, siis on kindel, et kõik õigesti läheb ja kahe nädalaga maksurahad kätte saame ning võime jälle mõnusalt elada, kuni lõpuks tööle saame. Leidismegi raamatupidaja, andsime talle kõk vajalikud paberid ja jäime ootama, kahe nädalaga pidi kõik korda saama. Ootasime kaks nädalat, aga maksuraha ei tulnud..säästukontol olev number jäi ka igapäevaga aina väiksemaks. Helistasime sii raamatupidajale ja uurisime asja..selgus, et me pole nii olulised kliendid ja ta pole meie asjadega veel jõudnud tegeleda. Võib öelda, et meil ei olnud heameel. Loobusime tema teenusest ja mõtlesime uusi võimalusi välja. Otustasime, et hajutame riske ja teeme oma maksutagastused erinevalt. Haroldi oma tegime interneti teel nagu kõik kohalikud ( see pidavat olema kiireim variant) ja minu maksud palusime teha backpackeritele suunatud firmal, kes võtab küll teenustasu, kuid lubab kiiret tulemus. Ja hakkasime taas ootama, sest siin võtab see aega keskmiselt kask nädalat. Kahe nädala möödudes ei olnud aga ikka veel mingeid uudiseid. Mina helistasin oma firmasse ja selgus, et ka nemad pole veel mu maksutagastust teinud, sest neil polnud ühe mu tööandja äriregistrikoodi, aga nad igaksjuhuks minu käest ka ei küsinud..Ütleme nii, et pidi päris palju Austraalia asjajamistes pettuma. Ka Haroldi viis ei olnud produktiivsem, sest kui helistasime otse maksuametisse, siis nad isegi ei näinud tema taotlust oma süsteemis. Ja kõige parem on asja juurses, see, et riikliku maksuameti infotelefon on tasuline ja maksuamatil ei ole emaili. Kui tahad nendega suhelda, siis maksad päris palju raha telefoni teel või pead kirja postiga saatma. Kuijutate ette, et seal istub sadu inimesi ja avab ümbrikke ja kirjutab kirju vastu ja paneb need taas posti.. Aasta on 2010.

Lõpuks ei jäänud meil muud üle, kui lihtsalt oodata ja olla kannatlik. Nagu Harold ütles, kõige hullem on lollile midagi selgeks teha..väga jõuetu tunne tekkis. Sest infotelefonilt ei saanud abi ja kellegi teise käest ei saanud ka küsida, sest kedagi teist ei ole. Võtsime siis oma viimased kopikad ja otsustasime, et sõidame läände tagais, et äkki seal tööga olukord parem. Sõitsime maha kolm tuhat kilomeetrit ja jõudsime linnkaesse nimega Kununurra. Kununurras pole muud kui postkontor, paar poodi ja palju aborigeene ja übruskonnas palju palju farme. Me olime nii lootusetus olukorras, et olime nõus ükskõik mis tööd tegema..sest kontol oli meil kokku miinus 9 dollarit..

Õnneks tuli õnn tagais ja saime paari tunniga tööle. Elasime Kununurras kaks nädalat ja töötasime mangofarmis ja paar päeva greibifarmis. Töö oli väga lihtne ja boonuseks olid värsked greibid, otse puu otsast..mmmm. Põhimõtteliselt nägi töö välja nii, et sõitsime päev läbi ATVga puude vahel ringi ja kontrollisime kas kastmissüsteem ikka töötab. Kuna oleme siin töielikeks matkasellideks muutunud, harrastasime ka edaspidid lihtsat eluviiisi..ei elanud me ei karavanpargis ega hostelis vaid ikka edasi oma ratastel kodus. Farmis sai dušši all käia ja oma telefone, arvutit laadida ja muud meil ju vaja polnudki. Kõik on meil ju ammu olemas. Leidsime eriti mõnusa kämpimis koha ja nii me seal vaikslet elasimegi. Seltsiks olid meile Arno ja Teele, kes tol hetkle tööd ei teinud, kuna kannatasid teise aasta viisa kätte saamise mure all. Kui Arnol ja Teelel oli makuraha saamine lihtne ja kiire, siis viisa saamine oli neil samasugune nagu meil maksuraha saamine. Viimaste uudiste järgi teame, et Arno sai lõpuks oma viisa kätte, aga Teele ikka veel ootab..Niiet nemad on Austraalia ametnikega võidelnud alates augusti algusest ja ikka veel võitlevad. Enne, kui Kununurraga jätkan ütlen ette ära, et ka meie tegime oma teise aasta viisa ja saime selle paari päevaga muretult kätte. Niiet kojutulekuga läheb veel natukene aega :)..Nii Kununurra siis.. Meie käisime tööl ja ArnoTeele päevitasid, õhtul tegime lõket ja rääkisime maailma asjadest..nii me seal siis veetsimegi paar nädalat..Lõpuks põgenesime, sest liiga kuumaks läks. Päeval oli vist ligi 40 ja ka öösel ei tahtnud enam õhk maha jahtuda ja ei saanud enam kuidagi magama jääda.

Pealegi oli majanduslik seis taas korras ja kauaoodatud maksurahad ka käes..korraks tundisme ennast lausa seljakoti meeste seas tõsiste rikkuritena..aga seda muidugi ainult korraks. Sest niipea kui meil lisaraha on, ei või me inimeste kombel poest head paremat osta ja võibolla aegajalt mõnes hotellis ööbida..ei..ei! Me sööme ikka oma nuudleid edasi ja magame oma neljarattalises..aga see eest 1 oktoobril sõidame kuuks ajaks Taimaad avastama. Küll jõume head paremat seal nautida :)

Aga liigume siis Kununurrast Broome poole. Broome oli meie unistus juba ammusest ajast..ja lõpuks jõudsime kohale. Broome on tuntud oma võrratu cabel beachi poolest ja loomulikult ka pärlite poolest. Rand oli tõepoolest iluuuuus..helesineine vesi ja valge liiv..suured lained ja päike. Broomei elu nautisime ka paar nädalat. Päevi sisustasime loomulikult rannaga. Ainult viimaen rannapäev jäi veidi lühemaks..tol päeval olid eriti mõnusad lained ja hullasime seal kui kalad vees, kui järsku vetelpäästjad meid sealt välja kamandasid. Nimel oli keegi mõned sajad meetrid eemal soolavee kroksi näinud. Kununurras me ujusime värskevee kroksidega järves ja neid väga ei kardetud aga soolavee omad on täitsa teine lugu..neid kardetakse väga! Broomes nägin ka oma esimese ussi ära. Ma juba nii lootisn, et äkki mul õnnestubki Austraalias nii ära käia, et ussi ei näe.. Aga vot ei õnnestunud ja nägin oma esimese helerohelise vooliku ära. Harold on neid siin mitmeid näinud, aga mina käin vist silmad kinni :) Vahepeal sõitsime paariks ööks Broomest eemale, ühe pärlifarmi lähedale ja veetsime paar ööd seal. Raske on sõnadesse panna, kui ilus seal oli. Kahjuks vette me hüpata ei julgenud, kuna krokodilli hoiatusmärgid olid väljas. Kuna päevad olid aga kuumad, läksime ämbritega randa ja tegime veesõda :D Mõnus!

Broomeis läksime taas lahku ArnoTeelest. Nemad kimasid Exmouthi poole ja me vedelesime veel mõned päevad Broomeis. Broomeist lahkudes külastasime veel mõnda randa ja töisetsi juhuslikult sõitsime ühte aborigeenide kommuuni sisse. Nimelt oli meil vaja tankida ja see oli ainuke koht..Töitsa tore oli vahelduseks näha kaineid ja tööd tegevaid aborigeene. Nägind kohe ilusamad välja ka..armsate suurte silmade ja põskedega :) Mitte nagu need linna aborigeenid, kes treve päeva kõnniteedel joovad ja räuskavad. Kommuuni sissesõites on lausa märgid väljas, et alkoholi sissetoomine keelatud..niiet täitsa positiivne!

Ja nüüd olemes siis omadega Exmouthis. Külas sellistel inimestel nagu John ja Dane, neid võite mäletada meie aastatagustest postitustest. Tore on tuttavdi nägusid näha ja vanu puuokste lõikamis aegu meenutada. Need kaks pole sugugi muutunud. Esimesel päeval, kui siia jõudsime , läks Dane tööle ja me istusime Johniga nende poole ja rääkisime juttu. John istus köögileti peal ja tema kohal laes rippus kärpselint. John rääkis meiega rõõmsalt juttu ja mängis välgumihkliga, kui mingi hetk mõtlematul kärpselindile liiga lähedale läks ja veel samal ajal rääkis, et huvitav kas see põleb ka..ja noh muidugi põles..kiiresti ja suure leegiga, niiet lagi oli must :D John muidugi kohe pann vett täis ja kustutama..Päras küüris lage ja laenas meie käest valget spreid ja pidime vanduma, et me midagi Danele ei ütleks. Dane aga järgmisel päeval kaotas autovõtmed ära oli mures, et John saab vihaseks..autovõtmed muidgi polnud tegelikult kadunud, aga nalja nende kahega siin ikka saab. Ühel päeva läksime siin jeebiga randa sõitma ja poisid pidid mitmeid kordi autot liivast välja kaevama, käisime kalal, kus püüti kinni eriti värvilis kalu ja loomulikult snorgeldamas, mis oli nii mõnus ja ilus...ma olen täielik sõltlane. Õhtul käisime majaka juures päikeseloojangut vaatamas ja kaugel eema võis näha, kuidas vaalad veest välja hüppavad..Elu on siin taaskord lill!

Homme liigume aga vaikselt külma Perthi poole..peatume küll veel paar ööd Coral Bays, kus ka veel snorgeldada saab, aga üldjoontes on jäänud viimased tuhat kilomeetrit ja Austraalial on ring peal. Muide eile sai meil Eestist lahkumisest aasta ja ülehomme saab aasta Austraaliasse saabumisest!

Perthis ajame korda oma Tai viisa asjad ja suundume taaskord sooja :) Algselt oli plaanis ka Vietnamis käia, aga magasime head piletid maha..nüüd siis teeme põhjalikuma Tai ekspeditsiooni ning jätame minu unistuse Vietnami tulevikku. Ja palun meiega mitte pahandada, et me Taisse nüüd läheme, mitte veebruaris. Nii saame ju lõpus kiiremini koju, kui veits Aasiat praegu avastame. Kojutuleku kohta niipalju, et päris aastaks me siia kindlasti ei jää, koduigatsus on lõpuks kohale jõudnud. Niiet arvatavasti kevadel näeme!!!!!!!!!!!

Meie "GPS" update`tuna 15 min tagasi

Life is like a box of chocolate. You never know what are you going to get next.

Seekordne sissekanne on retrospektiivis Brisbane-Cairns ja üsna kokkuvõtlikult, kuna päris täpselt enam ei mäleta, kus ja mida tehtud sai... või miks tehtud sai. Peale Jaanipäeva ja kombekohast tuletegemist lükkasime oma mandi bussi ja jätsime laagri maha. Prantslased ka. Enne jõudsime veel prantsuse tüdruku sünnat tähistada. Meiepoolt oli kohaliku Säästumarketi mudakook teeküünlaga, nende poolt õlled.

Tee viis läbi Brisbane, kus olime kalli parkimise tõttu loetud tunnid ja edasi Bundabergi, rummilinna. Millegipärast ei mäleta sellest linnast midagi. Koguaeg rühkisime ikka ülespoole. Bundabergist edasi Rockhamptonisse, sealt suhkrulinna Mackaysse, kus hakkas juba soe. Mackay kandis tuiasime läbi Eungella rahvuspargi, käisime kose/joa all ujumas - veetemp võis olla nii umbes 15 kraadi aga sitaks selge oli. Edasi Airlie Beach, väikelinnad Bowen, kus kannatas esimest korda snorgeldada, ja Ayr ja pikem peatus Townsvilles. Linn, mis väidab olevat 320 päeva aastas päikeseline. Võtsime nädalaks aja maha. Päevad möödusid väga raskelt - koguaeg tuli päevitada ja ujuda, hommikul palmi all putru keeta ja õhtul jäätist süüa. Ronisime Castle Hilli otsa, kus paistis kätte kogu linn - jahisadam, lennujaam, esplanaad ja paar maja. Õhtul sai piki esplanaadi käia jooksmas ja uisutamas. Ei ole nii viga elada. Tegelikult tuleks kirjutada pikemalt kõigest, mis jäänud viimase etapi vahele (Melbourne nokuhimurite juurest siia Cairnsini aga ei ole jaksu/aega/arvutiakut, et seda koguaeg teha. Ja siis poleks midagi tagasitulles rääkida. Kõvemad asjad on mainimata. Näiteks see, et käisime oma bussiga ehk siis majaga ringrajal sõitmas ja Austraalia riiklikus ja ka suurimas tsiklimuuseumis, Sinimäed ja Kolm Õde, hot-rodid Gold Coastil, õppetunnid elektrivarg... laenamisest, õppetunnid vihmametsas liaanidega sõitmisest jne.

Nüüd oleme umbes nädala veetnud Cairnsis. Iga teine maja on "infopunkt", mis tegelikult müüb aktiivpuhkusevärki. Langevarjuhüpped, jahi- ja purjekasõidud Great Barrier Reefile ja mida kõike veel. Vedeleme natuke siin ja... ja siis kuhugi edasi. Ühesõnaga on läinud kõvaks vedelemiseks, tööd vist enam teha ei oskaksi.

Praegune kirjatükk valmis Cairnsist 25km eemal, kus me ööbime. Ahjaa, kõrvalbussi omad püüdsid eile ämbri ja lihatangidega kinni päris aktiivse mao, kes lõkke äärde väänlema oli tulnud. Nüüd peab meeles pidama öösel pisarat kallama minnes enne ikka sussi sisse vaadata. Elu on tõesti nagu karp šokolaadikomme, nagu ütles Forresti ema (meil oli eile kavas autokino ja Forrest Gump, sellest ka seekordne pealkiri). Nüüd lähen Janele rääkima, et tõelised eestlased teevad pühapäeviti pannkooke. Kuna tema tõeline sünnimaa on endiselt küsimärgi all, siis annan talle võimaluse ennast tõestada.

Laias joones võib vist ca pool trippi lõppenuks lugeda, kui nüüd kaarti vaadata. Perthist tuldud 14 000km: Perth - Nullarbor - Adelaide - Melbourne - Canberra - Sydney - Brisbane - Cairns. Pildid tulevad kiirema interneti olemasolu korral ka kohe järgi.

Abod.

VANAISA, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS!!!!

Meil pole kahjuks hetkel võimalik helistada, seega loodan, et õnnesoovid jõuavad kohale.

PS! Hilinenud õnnesoovid Liinale ja Kutile :)


Harold & Jane

Ja veel pilte.

Paar tundi tagasi jalutasime rannas :)

Jaanipäev!

nii kuivatatakse pesu :D

Mõned pildid.

Lumiiii!

Jälle teel!

Kuki-Muki, nagu ütleb Siirika :)

Pole jällegi mõnda aega kirjutanud ja oleks kena see viga parandada. Uudisteks siis nii palju, et oleme jälle teel. Melbourni jätsime maha 02.06.2010. Sai piisavalt linnaelu nautida ja paikne olla. Ja, kui kaua ikka jõuab peppurite kulme kitkuda ja neile riideid valida :) Pealegi jõudis Austraalia lõunaossa talv ja läks päris külmaks. Eesti mõistes oli muidugi soe, aga oleme vist soojaga juba ära hellitatud. Pidime isegi joped ja saapad ostma..brrr. Ja kuna Melbournis selle tööga oli ka natuke keerulisem, kui mujal, siis pakkisime oma ratastel kodu kokku ja sõitsimegi minema. Loomulikult ei tahtnud kiiruga kõigest mööda ka sõita, seega võtsime asja rahulikult. Asja ainuke miinus oli aga see, et öösel läks pärsi külmaks ja enne magamaminekut, pidi soojalt riidesse panema ja siis kolme teki alla pugema. Aga, mis seal ikka..tagasi ju pärast enam ei sõida.

Käisimegi siis Asutraalia pealinnas Canberras, mis oli väga vaikne ja tänu ilamle ka sünge. Veetsime seal kõigest päeva, sest tõesti väga põnev seal polnud. Siis suundusime ranniku poole ja sealt mööda, Sydneysse. Ranna joon oli väga vinge,eriti enne Sydneyt olev Sea Cliff Bridge ja Kiama linnake. Suvel oleks seal vist eriti täiuslik olla. Lõpuks jõudsime Sydneysse ja veetsime seal paar päeva. Magasime oma bussis, Agnese maja ees :D Tore oli eestlasi kohata ja muljeid vahetada. Sydney meeldis meile väga..isegi rohkem, kui Melbourn. See oli meeldiv üllatus..sest millegi pärats arvasine kogu aja, et Melbourn meeldib meile enam. Loomulikut veetsiem Ooperimaja ees mitu tundi ja tegime umbes 1000 pilti :D..erilised turistid ikka. Linn on aga raharöövel ja otsustasime edasi põrutada. Suundusime natukene sisemaa poole ja siis Sinimägedesse. Mägedes oli üpris kõlm, meil õnnestus isegi lund leida. Vaated olid muidugi ilusad, aga meil oli mägistest teedest juba suhtleliselt siiber, kuna kogu teel Melbournist Sydneysse oli suhteliselt mägine. Niiet vahepela sõitsime isegi 40nega, sest lihtsalt ei saanud mäest üles. Mäkke tõus võttis 20 minutit ja alla tulemine kõigest paar ja siis hakaks taas mäkke ronimine..niiet vahel ei jõudnud päevaga just eriti kaugele. Siin ju kell pool kuus kott pime ja pimedas meile sõita ei meeldi, kuna Ruud kipuvad teele hüppama. Üks päev õnnestus meil oma esimene loomake ohverdada, sõitsime sisalikust üle..

Igatahes Sydneyst tahtime eriti kiiresti sooja saada ja suundusmiegi Brisbane poole, lootuses, et seal juba soe. Praegu olemegi Brisbane lähedal, leidime ühe eriti hea ööbimiskoha ja panime oma laagri püsti. Oleme siin juba pea nädala olnud ja mõtlesimegi, et homme liigume taas,edasi. Siin Brisbanes on palju soojem, kui Melbourneis, kuid päris ujumise ilm ikka pole, seega sõidame veelgi põhja poole. Üleval pool ju 30 kraadi aj helesinine vesi :) Aga kuskil vahepeal ootame ka oma Arno ja teele ära, kes täna Melbournist sääred teevad ja meid kinni püüda üritavad. Siis saame koos teel olla ja nii ju palju lõbusam. Isegi siin, meie praeguses laagris, õnnestus meil leida kaks prantslast, kes meid õhtuti lõbustavad. Alguses mõtlesime, et jälle need paganama prantslased, et nendega ei saa ju rääkida, kuna nad ei oska kunagi inglise keelt, õnneks aga see paar on austraalias kaheksa kuud olnud ja inglise keel täitsa hea. Niiet meil hea meel, et õnnestus leida selline koht, kus muidu rahvast eriti ei liigu, aga samas leidsime uued sõbrad ja kõige tähtsam kuuma tasuta dušši :D..mis nii viga olla :)

PS. Kuna interneti leviga on siin nagu on, siis sai see jutt nädal tagasi kirjutatud. Selle ajaga on nii palju muutunud, et Arno ja Teele on nüüd meiega ja liigume kõik põhja poole. Täna jõuamegi juba Mackay nimelisse linna ja jääme mõneks ajaks sinna. Kui õnnestub, siis ehk teeme paar nädalat tööd.

Aga peamine uudis on see, et oleme juba soojas ja täna on meil seljas kleidid ja maikad :)

Sulgede perse toppimine ei tee sind veel kalkuniks ehk lugu itaallasest ja tema Prada viiskudest.

On nüüd paras aeg mööda läinud ja taas aeg endast märku anda. Tegelikult tahaks me igapäev blogi kirjutada, kuna muud teha pole aga siiski võitleme tungiga seda mitte liiga tihti teha. Muidu te arvaksite, et meil läheb halvasti, on igav ja pole elu. Mis on loomulikult tõsi. Uues peatükis räägiks hingelt ära ühe huvitava kokkupuute majakaaslasest itaallasega enne tõsisemat tripi-apdeidi tegemist. Meil on maja taga veel üks väike maja, kus elavad sees veel 2 itaallast lisaks meie maja peppur-itaallasele ja anaal-tasmaanlasele. Elu nagu väikese eelarvega Bosnia pornofilmis! No igaljuhul, ühte väikese maja italjaanot me peaaegu ei näegi, sest ta käib kas tööl või istub oma toas ja vaatab sarju või loeb manga koomikseid. Teine vend on aga vähe edevam täkk. Käib ikka meie majakeses küll palgatšekki näitamas või räägib mõne kifti loo, kuidas ta Itaalias oma läikiva Vespaga bellasid niidab. Kord jäin ma sellele inimniidukile ette, kui ta kuskile linnapeale uusi rõivaid näitama läks, mis ema talle kodumaalt saatnud oli. Ma arvasin, et ma kuulsin valesti, kui ta mult trepipeal küsis, mis ma arvan, palju ta kingad maksavad. Kiire pilk käimadele fikseeris olukorra ja pakkusin hinnaks viisteist taala ehk ca 150 eestimaist. Need kaunad nägid välja nagu üks-ühele meie kodumaal levivast kuulsast Selecti kataloogist, mis müütab 4 põlve kestvaid happele mitteraegeerivaid härrasmeeste elegantseid kingi (saadaval nii pruuni, kui ka mustana) ja mis näevad välja uskumatult inetud. Oh seda keevalist pilku, mis peegeldus mehe näos! Tema kingad pidavat olema ehtsad Pradad ja väärt 500 dollarit. Ega ma ei osanudki muud öelda, kui et tegelikult on Selecti tooted Eestis päris kuumad ja igati moekaup. Ja läksin tuppa ära kiirelt, italjaano segaste tunnetega trepil istumas.

Aga ka muid uudiseid. Viimati läksime me peale blogi uisutama. Tegemist oli nelja päevase pika easter-nädalavahetusega, mis sisaldas veel käiku ujuma ja sauna ja pepumeeste sõbranna juurde grillima pluss pärast komöödifestivalile. Ja vahepeal oli päev, mis mind vanemaks tegi (mitte, et iga päev nii ei teeks aga on üks kole päev, mis teeb seda korraga 365-e päeva jagu!). Selle puhul käisime kaljuronimas. Lubati lõunapoolse hemisfääri kõrgeimat siseronimisseina ja see võis tõesti tõsi olla. Haarasime Arntsi ja Teele käevangu ja veetsime ühe füüsilise poolteisttunni erinevate raskusastmetega seintel. Pärast nullisime kogu kehalise koormuse loomulikult õllejoomisega ära. Kuna pildid on nende fotokas, siis taaskord läheb tõestusmaterjaliga aega. Aaaaa ja veel üks suurem uudis: meil oli vahepeal jama oma busskoduga. Ei läinud, raibe, hommikuti käima ja ma pidin seda iga jumala tööpäeva hommikul pimedas kell pool 6 tänaval käima jooksma. 2 nädalat järjest! Ja õhtul töölt koju sama lugu. Siin riigis autodel pabereid pole, seega on raske bussi kaalu määratleda aga kuskile rongi ja lennuki vahepeale ta ilmselt jääb. 2 nädalat oli piisav, et vaimne tervis perse keerata ja suured musklid saada. Nali naljaks, nüüd lõpuks otsustasime selle väljamineku teha, et genekas ära vahetada ja uus aku peale osta. Kogu lõbu 300 taala aga milline õnn hommikuti – istud autosse ja paned auto võtmest tööle. Vahel on vaja sellist koogemust, et osata hinnata enesestmõistetavaid asju... vähemalt nii ma ennast hommikujooksul sisimas lohutasin.

Tavaliselt kulgebki nädal nii, et E-R on mul töö kultivaatoritehases (mida pidavat veel paariks nädalaks jaguma) ja õhtuti Melbourne Fight Club ehk trenn. 6.30am kodust minema ja 9.30pm koju. Kui on tõesti õhtul mingi energiapoeg veel kuskil desoksüribonukleiinhappeketis peidus, siis kulub see mõne filmi vaatamisele või paarile raamatuleheküljele. Üldiselt seda poega aga pole. Jane käib praegu öövahetusel tööl šokolaadivabrikus, segab kokku Kelloggseid ja karamelli või midagi sellelaadset vist. Ehk siis me näeme 11 üsna harva J Nädalavahetustel sõidame linnast eemale või kolame linnapeal vms. Kuna käes on juba mai, siis ei mäleta ma enam üldse, mis me aprilli teises pooles tegime. Eile käisime igaljuhul kesklinnast väljas mägedes (kohas, mille nimi kõlab nagu raskeloomuline hingamisteede haigus - Dandenongis) väikesel seltskondlikul tuusikul. Kevade omad olid kaasa teinud kartulisalati ja vinkud, meie magasime hommikul liiga kaua ja piirdusime kohalikust IGA supermarketist ostetud grillkanaga. Püüdsime küll väita, et grillisime seda öö otsa aga plaani nõrk koht võis olla see, et kanalõhnad ilmusid autosse alles pärast poepeatust.

Peas võtavad kuju juba ka plaanid taas elukuunarile tuul purjedesse puhuda. Linn on 5+ ja kõik muud jutud aga sügis/talv tuleb. See tähendab, et hommikuti on juba vähem kui 10 kraadi sooja ja õhtuti sama lugu. Tulime siia ju päikest ja plaaže taga ajama. Ja noh, väike tüdimus on ka tekkinud siuksest plaanipäraselt jooksvast elust. Ihu sügeleb uusi kogemusi otsima. Või on sügelus sellest, et ma pole täna veel dušši alla jõudnud...

Ps. käesolev kirjatükk valmis koos pühapäevahommikuse piimasupi ja Daft Punk`iga ehk tõesti ei jõua tööpäevadel blogi kirjutama tulla. Ja nüüd ka minek pessu, et sügeluse tõeline põhjus välja selgitada.

Head emadepäeva kõikidele maailma emadele!

Melbourne, 2.38pm, 9.mai

Nüüd suure suuga lubatud pilt meie üürika gay-konverterist! Millega on tegemist?

Ma haaran ka üle pika aja digipliiatsi kätte ja räägin paari verbiga meie glamuursest elust. Viimased 3 nädalat oleme elanud Melbourne slummis karavanipargis. Naabriteks olid diilerid, happenarkarid ja naisepeksjad. Jumala minu seltskond. Kui nüüd meenutada, siis mu kunagine keemiaõpetaja vist midagi sellist mulle ennustaski, kui pilgu minu tegemistele tahvlipeal viskas. Tal oli selline rumal komme joru tähti ja numbreid lasta meil tahvlile kanda (umbes nii H2Co3Hcl) ja siis jorule nimi panna. Mina ristisin enda joru Markoks ja see polevat päris tema ootustele vastanud. Aga see selleks. Ma eeldan, et te teate umbes, milline on tüüpiline aussi karavanipark? No siuke staadionisuurune maa-ala, kus on peal karavanid ja matkabussid ja telgid jne. Selline paras Woodstock. Meie viimasel nädalavahetusel näiteks käis siin korraga 4 politseiautot. Tavaliselt nädala sees käis ikka 1 auto korraga kedagi ära viimas vms. Mu siinne isiklik sümpaatia kuuulus jäägitult ühele suuremõõdulisele kiilakale, kelle õhtumenüüs olid tavaliselt seened. Üle-eelmise nädala alguses läksin siin suures linnas essat korda tööle ja sain kuskil 1 ajal öösel voodisse. 6 pidi äratus olema. Kell pool kaks otsustas ülalmainitud Mükoloog nii sassi minna, et karjus keset parki 3 (!) tundi jutti. Sain jee magada ju. Ilus esimene tööpäev.

Mõni kodanik karavanipargis oli okei ka. Noorem generatsioon siis, kes ka minimaalse budgetiga tripib nagu meie. Meie kõrval telgis elas Hollandi junn nimega Vibe. Ei ole paha nimi lapsele. Vibe magas ilmselt maailma kõige väiksemas telgis, mis oli umbes ümbriku mõõtu. Õhtuti väljus/sisenes ta sealt/sinna kasti õllega. Ei saanud kahjuks mahti vaadata aga usun, et tal on lisaruumid maa alla kaevatud, kuna see vend ei olnud lihtsalt reaalne kogu oma kolaga selles väikeses ümbrikus. Vibel oli üldse kõvasti õnne siin. Ta saabus siia riiki paar nädalat meist varem sõbraga, peale mida läks elu kronoloogilises järjekorras nii – 1. Vibe sõber sõitis nende matkabussiga minema, et endale naist otsida ja Vibe jäi oma kilest ümbrikuga maha, 2. Vibe kolis võrratu kaadriga karavaniparki, 3. Vibe hakkas tööd otsima ja sai pakkumise ehitusele. Enne vaja kanda 220 taala deposiiti ala kiivri ja isikliku kraana eest. Peale ülekannet loomulikult kogu lugu lõppes ka. 4. Vibe lendas viimaste rahade eest Perthi head elu otsima.

Siis oli üks huvitav härra, kes magas lihtsalt magamiskotiga lageda taeva all. Mitte ühtegi asja tal ei olnud aga see ei takistanud tal õnnelik olemast.

Lisaks elas seal tagumikutäis sakslasi, kes jalutasid lihtsalt telkidega parki sisse ja elasid paar kuud ilma omaniku teadmata. Seal oli siuke asi võimalik, kuna keegi ei suutnud järge pidada, kes ja miks pargis parajasti liikus. Tuleb tunnistada, et ka meie unustasime vahel maksta. Nippe, kuidas rahhi kokku hoida, oli seal kõigil varuks. Üks inglise säga õpetas mind vatitikkudega pesumasinat petma, et säästa 2 taala pesu pealt. No ole armuline, eksole!

Ma tean, et see kõik tundub nii ihaldusväärne aga sellegipoolest otsisime tuba endale üürimiseks. Ühel kenal päeval helistasid Janele kaks pepuvenda ja küsisid, kas meil sobib sellise lillaka varjundiga elustiiliga kuttidega koos elada. No tundub, et sobib, kuna praegu just siin me elamegi. Seni on kõik rahulik olnud ja püüame üksteisega harjuda. Maja on korralik ja väga silmatorkavaid ohumärke näinud ei ole. Kõige vallatum detail, mis mainimist vääriks mu arust, on köögis olev kärtsroosa Fibo bloki suurune masin. Eesmärki ei tea. Jane arvab, et tegemist on jäätisemasinaga, mina pakuks hoopis, et tegemist on heterosid homoseksuaalideks konverteeriva aparaadiga. Kui pepuvvendasid kodus ei ole, siis proovin kaameraga selle asja lähedale hiilida ja pilti teha, siis saate oma arvamuse öelda.

Ahjaa, kirss tordipeal on veel see ju, et ka minu esimene arest on nüüd siin riigis kirjas. Nädal tagasi sõitisn trammiga ja polnud väikest kupüüri, et talongi omastada. Ei tasu nüüd meelevaldselt järeldada nagu meil siin raha oleks. Ei-ei, me oleme endiselt riietatud rikastelt humanitaarabina saadud outfit`idesse ja kanname siniseid haiglasusse, kuna neid saab haigla uksevahelt tasuta võtta. Aga uuesti arestilainele. Jah, tõesti tulid paar peatust peale minu sisenemist trammi kontrollid, kes ei leppinud mu selgitusega, et tulin siia ujudes, kui veel soojad ilmad olid ja mul pole muud midagi, kui ainult 3 kilo kartuleid seljakotis. Lause teine pool on sulatõsi - ostsin need just turult, 9 eeki kilo. Igaljuhul kutsuti võimuesindajad kohale ja ega siin heaoluriigis ju vilkurite ja meeskonnaga kokku ei hoita. Minu auks tuli kohale 3 mundrimeest kõikide tulede ja viledega, nuiade ja kilpidega nagu mingid kuradi teismelised ninja-kilpkonnad. Ilmselt tiirutas linnakohal ka kopter snaiperitega ja kesklinna inimestel paluti kodudesse jääda ja rahu säilitada. See kõik leidis aset ühel tihedamal äritänaval keset Melbourne. 20 minutit sain aresti all olla ja tõestasin veel korra, et kogu mu maine vara on ketsid, mis mul jalas on, ja seljakott kolme kilo kohaliku hilis-sügisese Rosamundaga. Mind otsiti keset tänavat läbi ja pidin korraliku publiku eest selgitusi andma, et olen loll ja tulen Skandinaaviast (vähe kõvem sõna, kui Ida-Euroopa) ja tõesti ei ole mul siin ei aadressi, kuhu saata trahvi ega sugulasi/sõpru/tuttavaid. On ainult auto, mis ka linnas väljas ja ilmselt juba karavanipargi sõbraliku Mükoloogi poolt põlema pandud, kes bussist eritunud kantserogeensete aurude all olles rusude kõrval räuskab. Pika demagoogia tulemusena vabastati mind arestialt ja saadeti teele erinevate sõimusõnadega.

Nii see baarielu siin käib, nagu laulis kunagi meie kõigi südametesse pesa pununud Baari-Paavo. Linn on vinge, õhtul või nv-l töllerdame niisama kesklinnas ringi. Hiljutine popp elamus oli mingi vähe kõrgema panelka otsa ronides (Eureka tower), kust avanes linna panoraam. Üle pika aja on mõnus trennis ka käia – päris erinev stiil ja meie koduse taipoksiga võrreldes. Treener on päris tunnustatud kakukull erinevates stiilides aga lugemisega on endiselt raskusi. Seeriad loeb nagu kurikuulsas juutjuubi videos, kus japsid ingliskeeles numbreid õpivad: one, two, three, four, five, six, seven, eight, nine, ten, ten, ten, ten, ten, six, six, six ja nii jääbki viskama, kuni rahvas kokku kukub põrandale. Kes veel neid japse näinud ei ole, siis: http://www.youtube.com/watch?v=_nlDiTfLqVc

Ja mõned uued fotod, saate meie uude kodusse ka piiluda – http://www.flickr.com/photos/haroldsaar/

Nüüd nägemist, me lähme uisutama.

toimetaja

Meil on kodu!

Tervist!

Paari lausega viimastest uudistest. Meil on nüüd kodu. Üürime ühte tuba, pisikeses majas - Williamstownis nagu soovisimegi. Meie majakaaslasteks noor geipaar :) Ja eraldi majaosas elab veel kaks tüüpi, üks itaallane ja teisest pole suurt aimu veel saanud. Maja on mõnus - väike ja armas. Kõige parem on see, et asub kohe Williamstowni südames, niiet meil on kõik käe-jala juures. Mereni 2 minutit, poodi 2 minutit, rongijaama 10 minutit..
Ja veel uudiseks see, et käisin täna mööda Williamstowni ja jagasin oma CV´sid ja laupäeval peaks juba proovipäev olema. Töö on pisikeses kohvikus, sadamas. Arvatavasti peaksin võileibu ja kohvi tegema. Niiet hoiame pöidlad pihus, et ikka töö endale saakisn!

Tervitused kõigile ja ilusat kevadet!

Tervitused parklast :)

Paari lausega meie viimaste päevade tegemistest. Harold on taas tööinimeste nimekirjas, juhuu! Enda kohta ma kahjusk veel sama ei saa öelda, aga loodame parimat. Kui Haroldi käest küsida, mida ta teeb, siis vastuseks on: "panen kultivaatoreid kokku". Niiet kõigile selge, jah? :)
Harold alustas tööd teisipäeval ja minu päevad muutusid alates teisipäevast ikka päris igavaks. Põhjuseks see, et kuna me ikka veel pesitseme karavanpargis ja Haroldi töö on umbes 9 km kaugusel, siis tuleb igal hommikul koos oma majaga tööle sõita. Töö algab tal kell seitse, seega pool seitse sõidame välja. Mul ei jää ju ka muud üle kui kaasa sõita :D, ei jää ju kell pool seitse õue tooli peale istuma. Nii ma siis olen Haroli töö juures parklas, viimased kolm päeva. Üritan neti teel Cv´sid saata ja meile mingi elamine leida. Kahjuks pole kumbki veel vilja kandnud. Ühte tuba käisime vaatamas, aga kahjuks polnud päris see. Ei tahaks Haroldi tööst väga kaugel elada, kuna muidu ta peab veel varem ärkama. Ja pealegi oleme oma linnaosaga juba nii harjunud, et tahaksimegi Williamstownis elada. Williamstown on pisike ja armas Melbournei sadamalinnake ja tunneme seal ennast üpris koduselt, kui meie karavanparki mitte mainida :D Kahjuks on aga Williamstown suht kallis koht kus üürida ja ega ausaltöeldes väga ei üürita ka midagi. Niiet otsingud jätkuvad. Nüüd muidugi natuke kergem hingata, kui üks meist taas tööl. Kahju muidugi, et Harold, kes just lõpetas kahe kuuse viljaralli. Aga mis teha, tundub, et siin poistel kergem tööd leida kuna siin palju tehaseid ja ka palju üritusi, mille tarbeks tuleb telke jms üles panna. Haroldil nüüd telefon aina piiksub ja tööpakkumised tulevad, minu telefon vaikib :(
Melbournei elust veel nii palju, et ilm on viimasel ajal käituma hakanud ja päevad on kuumad, kuid ega seda vist kauaks ole kuna siia alla saabub ju sügis. Teha ja näha on Melbourneis küll ja küll, selleks vaja ainult aega ja rahakotti. Algamas on näiteks F1 Australian Grand Prix. Alguses oli Haroldil plaan minna kvalifikatsioonile hääli kuulama, kuna sinna oli pilet odav, kuid nüüd kahjuks jääb ära kuan ta tööl ja õige sõidu piletid nats krõbedad. Aga pole hullu, sest kumbki meist fänn ei ole, oleks pigem lihtsalt melu vaatama läinud. Linn on suur ja küll tulevad uued üritused :)

Tere hommikust, Melbourne!! Sa käid närvidele, Melbourne...

Great Ocean Drive

Adelaid ja tasuta jalgrattad ;)

Rahe

Sissejuhatuseks mainin, et istun hetkel oma lahtikäiva tooliga karavanpargi pesuruumis, sest siin on pistik, kust arvutit laadida saab. Kuskilt peab ju elektrit pätsama. Niiet näete, kui suur vaev on blogi kirjutada!

Keerutasime oma barankat Adelaidini ja kohtusime Caspariga. Adelaid oli mõnus vaheldus kõrbele ja ei millegile. Polnud ammu nii suures linnas viibinud, seega oli paar päeva tarvis, et olukorraga kohaneda. Pea kippus inimestest ja saginast ringi käima. Adelaidis seadsime ennast elama parklasse, kohe päris keset linna J, Caspari hosteli vastu. Käisime siis tõsiste nägudega hosteli vastuvõtulauast mööda ja suundusime dušši alla ja hiljem tasuta õunapirukat kööki sööma (mis loomulikult mõeldud ainult hosteli elanikele). Nii elasime Adeliaids terve nädala ja täitsa ilma pahandusteta ja ilma vahele jäämiseta..küllap sellega rahvas seal harjunud kaa J. Ainult mina vist pabistasin, et kas pole kahtlane, et ma kõnnin vastuvõtust mööda ja 10 minuti pärats kõnnin taas, ainult märgade juustega ja suundun õue :D Aga polnud hullu midagi. Caspar smuugeldas enale isegi mingid rootslased tuppa magama, niiet kõike annab korraldada.

Adelaidis mõnulesime. Ilm oli ilus ja linn oli ka armas. Ühel päeval võtsime jalgrattad ja käisime jõe ääres sõitmas. Adelaidis jalgratta laenutus linna poolt tasuta ja teed ka täitsa head. Samal ajal oli käimas ka festival, kus plaju stand-up comedit esitati. Õnnestus ühte etteastet ka näha. Oli parem, kui USAs nähtu, kuid arenguruumi veel oli.

Edasi põrutasime oma helesinise unistuse poole. Siia tuleksut saati ju unistanud Melbourne´ist. Otsustasime sõita edasi mööda rannikut ja tegime veel paaripäevase vahepeatuse Mt. Gambieris. Seal sai nähtud kõige sinisem järv. Järve vesi oli sinine sinine, ei pidanud isegi mitte natukene kujutlusvõimet kasutama.

Lõpuks ootasid ees viimased mõnedsajad kilomeetrid, et jõuda Melbourne´i. Sõitsime mööda Great Ocean Drive´i, kus iga natuksese maa tagant sai seisma jääda ja eriti vinget rannajoont vaadata. Peale ilusa ranna oli ka väga mägine ja käänuline. Väga ilus oli. Ainult Haroldil oli siiber, et ma igat kivi pildistada tahtsin J.

Esimesel päeval, kui Melbourne´i jõudsime, suurt midagi teha ei jõudnud. Praktiliselt terve päev kulus parkimiskoha leidmisek. Siin lihtsalt pole tasuta kohti. Lõpuks otsustasime karavanparki minna. Netist otsiseme välja kõige odavama ja linnale lähima. Siin me nüüd olemegi - Melbourni räpastes slummides. Karavanpark näeb välja, täpselt selline nagu 10 taala eest ikka saab. Enamus inimesi, kes siin on, elavadki siin aastaid. Üks on siia lausa 27ks aastaks jäänud. Kõige rääbakam park, kus oleme olnud, aga vähemalt odav ja linnale lähedal. Turvalisuse üle ka ei kurda, kuna politsei on siin tavaline külaline. Harold on hakanud suurest kurbusest isegi veini jooma (muidugi Spritega, mitte puhast) ja kuulab Eesti karvastega, kes siin karavanipargis elavad, Sõpruse puiesteed.

Melbourne on suur ja elav, täpselt see, mida nii kaua oodanud oleme. Kahjuks on Melbourne meid natukene pahandanud kaa. Ilm on kohutav. Päeva jooksul muutub ilm 4 korda. Hommikul palav, siis sajab, siis on jahe, siis jälle palav. Ühel ööl külmusid siin mingid torud lõhki, täna on aga peaaegu 30 kraadi sooja. Peale selle õnnestus meil näha pisikest rahetormi, mida pole siin 40 aastata nähtud. Oma esimestel päevadel Melbourne´is tuterdasime linna peale. Taevas oli pilves ja õues oli soe. Läksin ostsin endale kohvi ja pidin Haroldig kokku saama. Olime üksteisest umbes 30 meetri kaugusel aga saime kokku alles poole tunni pärast, sest vahepeal otsustas ilm tormiseks minna. Taevast hakkas tulema lapse rusikate suuruseid raheterasid, sellele lisandus meeletu tuul ja vihm. Umbes 15 minutit oli päris kõhe. Tänavad olid inimestest tühjad, liiklus jäi seisma. Jooksin ühe katuse alla aga tuul oli nii tugev, et ikka sain rahega piki pead ja keha. Lõpuks õnnestus ühe kohvikuni joosta ja varju pugeda. Kohvikus suleti kõik uksed ja ruum oli rahvast täis. Lõpuks tuul vaibus ja rahet enam ei tulnud ning sain Haroldiga kokku. Sellse maja, kus varjus Harold oli, kukkus aga osa katusest sisse. Lõpuks hakkas ka vihm vaibuma ning otsustasime rongi peale minna. Rongijaamas olid kõik piletiväravad pärani lahti ja ükski tabloo ei töötanud. Elekter oli ära ja laest tilkus vett, rongiplaan oli segi löödud. Aga inimesed olid õnnelikud, sest polnud kunagi midagi sellist vist näinud. Lapsed hüppasid rahehunnikutes, nagu lumes :D. Lõpuks, kui rongile saime, siis nägime, et mõnes kohas olid tänavad täitsa vee all ja autod olid poolenisti vees. Poleks arvanud, et pool tundi tormi ja selline kaos.

Veel üks põhjus, miks me Melbourne´iga veel sõbrad pole, on töö. Tööd on siin palju palju raskem leida, kui Lääne Austraalias. Oleme tööotsingutega nüüdseks tegelenud kaks nädalat. Saatnud CV´sid, astunud lihtsalt kohvikute uksest sisse ja oma jäljed jätnud. Käinud tööbüroodes ja täitnud kuhja ankeete. Meie päevad näevadki välja hetkel sellised, et hommikul kammime tööbüroosid läbi, kui tee peal jääb silma mõni kuulutus uksel, siis astume sinna ka sisse, õhtul saadame Cv ´sid neti teel. Siin linnas on lihtsalt meeletult inimesi, kes otsivad tööd. Palju asiaate ja palju backpackereid nagu meiegi. Noh, pole hullu, oleme järjepidevad ja küll me selle töö üles leiame.

Ja võimalik, et Haroldile veel Melbourne päris ei meeldi ka sellepärast, et talle kutsuti politsei ja ta arreteeriti keset CBD kõige tihedamat äritänavat :D Aga las sellest räägib ta ise. Ma lihtsalt jõudsin järeldusele, et pean vist tal koguaeg järel lohisema, muidu kohe mingi sitt leivakotis :D

Elu esimesed hetked...

Tehnilised rikked on likvideeritud ja oleme taas kontaktivõimelised..niivõrd kuivõrd muidugi. Hetkel küll töötav arvuti, kuid ei ole internetilevi, kuna oleme keset eikusagit ametliku nimega Nullarbor. Seega kriban Teile lugemise valmis ja postitan, kui taas levis oleme. Selline see reisiselli elu on.

Ülevaade meie tegemistest. Cranbrook on nüüdseks minevik. Esimesel veebruaril sai Haroldil viljakuhjad kaetud ja järgmisel päeval kimasime minema tagasi vaatamata. Me polnud ainukesed, kes minema kibelesid.. Hommikul kell 8 olid Haroldi töökaravanid kokkupakitud ja rahvas läinud. Ainult meie, Arno ja Teele ning iirlane olime veel sinna viimaseid asju kokku panema jäänud. Arnost ja Teelest veel niipalju, et olime oma esimesets tööst alates koos olnud ja kui palju me ka pole nurisenud, et Eestlastest on kopp ees, siis ikka oli kurb lõpuks laiali minna. Täitsa ära harjusime nende kahe kolliga :)( Kevade tegelased, kui loete, siis koll asendage armsate eestlastega). Teele ja Arno suundusid Albanysse ja siis kohe idarannikule. Meie ja Iirlane aga tagasi Perthi. Perthi selleks, et mõned asjad enne puhkust korda ajada. Nimelt meie suure töö ja vaevaga ostetud buss osutus täielikuks nõmikuks.. otsustasime ta maha müüa, sest ei jõudnud enam parandamisega tegeleda. Meil oli paar inimest, kes bussist huvitatud ja nad asusid Perthis. Teele asudes oli natuke kahju oma kodu müüma hakata kuna tundus, et lõpuks hakkas buss sõna kuulama ja enam katki ei läinud. Seda mõtet jõudsime mõelda umbes 1,5 tundi kuni buss meil poolel teel Perthi keema läks. Õnneks saime asja kuidagi kontrolli alla ja Perhi välja sõita ja ka kohe esimesele kliendile ette näidata ning maha müüa! Siit siis tuli meie elu esimene sulitemp. Müüsime bussi maha ühele prantsuse paarile. Lohutame ennast sellega, et nad kopsisid bussi üle ja sõitsid ka ja meil polnud midagi selle vastu, kui nad oleks tahtnud mõnel tehnikul seda ülevaadata lasta..oehhh, no mul on millegi pärats ikka neist kahju :( Aga noh, mis teha...ka meie saime vastu näppe.

Nüüd oli vaja taas alustada uue kodu otsingut. Olime kogemuse võrra rikkamad ja vaatasime busse väga kriitilise pilguga. Nüüdseks oleme õnnelikud Mitsubishi omanikud. Oma uue kodu soetasime mehaaniku käest, kes tegeleb busside kokku ostmisega ja nende parandamisega ning müümisega. Bussiga kaasa saime veel voodi ja kogu matkavarustuse nagu priimus ja nõud ning isegi Austraalia Lonely Planeti ja päikesekreemi ;) Uus kodu on heaaa (ptui ptui ptui).

Järgmiseks nägi plaan ette puhkust. Seda sama, mida oleme oodanud juba 5 kuud. Kujutate ette, et oleme nii kaua juba eemal olnud..uskumatu. Puhkus algas meil imeliselt ja kestab ikka veel (Kriban hetkel blogi kõrvalistmelt. Oleme läbinud Nullarbori tasandiku ning ületanud Lõuna -Austraalia osariigi piiri ) :) Nimelt leidsime soodsa paketi ning kimasime Balile (Indoneesia saar). Bali on austraallaste seas väga popp puhkusekoht. Austraalia perekond ei lähe Balile mitte kultuuri ammutama, vaid pidutsema ja shoppama..oma hotellist ja poe tänavatest nad kahjuks kaugemale väga ei lähe. Meie olime ja oleme ikka veel Indoneesia koha pealt võhikud ja ei teadnud mida oodata. Ei jõudnud enne isegi mingit uurimistööd teha. Lihtsalt ostsime piletid ja järgmisel hommikul isusime lennukis. Lend kestis kõigest kolm tundi. Selle aja jooksul pakuti süüa ja juua, mõni asutraalia kodanik suutis ennast lausa kokteilidest ära väsitada ja lennuki pealt maha astudes oli raskusi sirge kõnnakuga. Meil polnud aimugi, kuidas ja mis meid ees ootab. Piiril maksime kumbki 25 USD, et saada viisa. Kohalikud rahad soovitati meil vahetada alles kohale jõudses, mitte Austraalias, kuna siis parem kurss. Nii ka oli, saime 500 AUDi eest üle kahe miljoni kohaliku raha. Nii tulid meie elu esimesed miljonid :) Enne kui jätkan, mainin, et loomulikult ostsime me kõige odavama paketi, mis sisaldas kahe tärni hotelli. Seega olime väga imestunud, kui lennujaamas ei oodanud meid suur buss, et hotlli visata. Meid ootas ees personaalne giid, kahe neiuga, kes meile kohe lillekeed kaela riputasid. Siis djuhatati meid täitsa enda autojuhiga autoni, kus anti kummalegi jahutav märg rätik ning sõidutati hotelli. Teel hotelli räägiti veits Balist ning loeti sõnad peale mida mitte teha ja mida teha. Mitte juua kraani vett, mitte laenutada rollerit, kuna Indoneesias puudub kiirusepiirang ning isegi kui on valgusfoor, siis keegi ei pane seda nagunii tähele. Siis loomuliktl öeldi, et kui tahame saare peal ringi vaadata, siis ekskursioone osta ainult läbi nende, kuna mujalt ostes saab petta jne. Naiivsed nagu me olime, kuulasime suu ammuli ja noogitasime kaasa. Sõitsime määda tänavaid ja ei teadnud mida oma hotellilt oodata. Indoneesia nagu Malaisiagi on lihtne ja kahjuks veits räpane. Kitsad tänavad, lagunenud majad. Tänavad on täis kaupmehi, kes üritavad koorida sult seitse nahka ja turiste, kes lasevad ennast koorida. Kaubandus on linnades kõrgel kohal. Tänavad on paksult kohalikke täis, kes kõik üritavad sulle midagi maha parseldada. Loomulikult hõigatakse pidevalt - Bloody cheap, mate! come on looki looki (paganama odav, sõber..tule vaata). Igaüks üritab sind oma putkasse sisse rebida ja sulle 10 t-särki müüa või kolm paari päikeseprille. Hulgi ostes on ikka odav. Ja Austraallased ostavad ka..muidugi ei tea, mis nad selle kraamga peale hakkavad.

Lõpuks, kui hotelli jõudsime olime meeldivalt üllatunud, sest see oli armas ja puhas. Suur tuba, rõdu ja 24h avatud bassein..mõnnnaa. Hommikusöögi lauas võisime kohe tähelepanna, et seda kraami austraallased ikka osatvad ja mitte vähe. Igal endast lugupidaval austraallasel olid Bintangi( Indoneesia õlu) maika ja lühikesed püksid. Naistel olid juustes Bali lillega lõksud ja seljas ühesugused kleidid või Bintangi maika ja lühikesed püksid..

Läksime siis oma esimesel päeval linna avastama. Alguses oli lõbus ja huvitav, kui kaupmehed Sind võidu endale üritasid krabada. kolmandaks päevaks oli sellest aga nii siiber, et pidi kaustama kiirkõnnakut ja klaasistunud pilku otse enda ette. Kui miski vähe huvitas ja tahtsid hinda teada, siis loomulikult öeldi kümnekordne hind ja sealt pidi hakkama alla kauplema ja lõpuks nagunii saiem koguaeg lüpsta. Ka raha tagasiandmisega olid lood nii, et ega seda eriti ei tahetud tagasi anda või siis anti vähem jne jne. Lõpuks oli raske arusaada, kes on päriselt lahke ja sõbralik, kes aga Su rahakoti sõber. Vaatasime siis päevakese ringi ning tegime omad järeldused. Ka meie nn giid tahtis meilt ainult raha ja otsustasime, et tema kaudu me küll eksursioone ei võta. Saame ise hakkama. Ja saime ka. rikkusime rolleri reeglit ning laenustasime ühe ja see oli parim otsus. Liiklus oli kohutav, liiklus oli meeletu..kuid samas kui pole ühtegi liiklusreeglit, siis kõik vaatavad alati kuhu keeravad ja kui kiiresti lähevad. Niiet melisel kombel, see meeletus töötas. Mure oli ainult kaardiga ja kohtade ülesleidmisega. Ühtegi korraliku koha kaarti turistile ei eksisteerinud ja loomulikult kohaviidad olid ka sellised nagu nad olid. Mõnes kohas oli ja mõnes mitte. Otsisime välja kohad mida tahtsime näha ja seiklus võis alata.

Esimesel päeval kimasime rolleriga Ahvide Metsa. Olime äärmiselt õnnelikud, et ise nii tublilt üles leidsime ja rolleriga nii osavalt hakkama saime. Ahvide Mets oli laheee, natuke väike aga vinge ikka. Pole just igapäevane asi ju kui ahvid sul käest banaane rebivad ja sulle õlapeale hüppavad :) Muidugi olid nad armsad ja lahedad, aga paganama ahned. Vahepeal üritasid terve kotitäie sult ära virutada ja mõned jälitasid, sest teadsid, et kuskil banaanid peidus..vahepeal hakkas kõhe :D

Teisel päeval läksime otsima templit. süidame vaikselt rolleriga, kui märkame, et meie ees sõidab ühe turismifirma buss, haaksime ennast taha ja lootime, et viib meid selle sama templi juurde või mõne muu vaatamisvääruse poole. Ja õigus meil oligi. Polnud küll see sama tempel, kuid vingesse kohta jõudsime ikkagi. Jõudsime kalju sisse tahutud templini ja see oli ilus. Tempel uuritud ja pildid tehtud, olime ikka kindlad, et tahame näha ka seda esimesena väljavalitud templit. See tempel pidavat olema järve peal ja seal pidi saama paadiga ligi. Istusime siis oam rolleri selga ja kiamsime edasi. Pean veelkord ütlema, et roller oli hea valik. Mõnus ja soe oli kimada mägisel saarel, riisipõldude keskel, teeäärtes peenikesed pikad palmid..lihtsalt kirjeldamatu. Süistie ja otsisime, küsisime teed ja arvatavsti saime õigele suunale, kui järsku hakkas pilviseks tõmbuma ja lõpuks sadama. Nii me siis sõitsime, kasks hullumeelset, üles mägedesse läbimärjad, aga sihikindlad. Templi leidime üles ja kahjuks pidime pettuma. Loomulikult oli ilus, aga väike ja üldsegi mitte keset järve vaid natukene kaldast eemal ja paate polnud ka näha. Aga ega me väga kurbastanud. Nägmine tõelisi külasid ja inimesi ja riisipõlde..sõitsime paduvihmas, keset Indoneesia metsikut loodust, silmapiiril vulkaanimäed :)

Kui rahast mitte rääkida, sisi Bali oli imeline. Soe ja niiske, naeratavd inimesed, head toidud ja nii mõndagi mida näha ja teha..See oli hea algus meie puhkusele!

Perthi tagasi tulles, tegime kiirelt oma varude täiendamise ja juba samal päeval kimasime minema. Perth oli ennast ammendanud ja tahtsimeme kiirelt uusi seiklusi ja uusi ilusaid kohti. Meie lõpp sihtpunktiks on ideaalis Melbourne, kuhu tahaksime mõneks ajaks võimalusel jääda, kui tööd leiame. Enne Melbourne on aga nii palju näha. Suundusime esimese peatuskohana Hydenisse, kus nägime ära kuulsa Wave Rocki. Hydenist kimasime tagasi ranniku poole ja Esperance nimelisse linnakesse ja see oli imeline. Austraalia on metsik ja täis üllatusi. Jalutasime hommikul kail, kus kalamees tõmbas veest välja kalmaari, siis märkasime vees hulpimas merilõvi, keda kohalikud kutsuvad Sammyks. Eks neid ole seal rohkem, kui üks, aga nimi kõigil sama.Küll Sammy teab, kuhu ujuda tuleb, siin ju kalamehed teevad natuke laisa Sammy eest kõik ära ja püüavad kalad kinni. Me veetsime vist tund aega ja imetlesime kuidas see paksmagu seal hulbib ja kala mugib.

Esperances olid Ilusaimad rannad, mida seni näinud oleme. Eriti Lucky Bay, kus rannas päevitasid Ruud :) Nautisime mõnusaid randasid, käisime ujumas kõige selgemas vees ülde, pildistasime Ruusid, kohtusime eestlannaga, kes elab juba aastaid austraalias ja lasime tal natukene eesti keelt praktiseerida. Esperance oli võrratu! :)

Järgmisena ootas meid ees Nullabori tasandik. Mitmesajad kilomeetrit mitte midagit. Jep, täitsa tasane oli teine. Mõnesaja kilomeetri tagant tuli mõni bensiinijaam ja vahel hüppas üle tee mõni ruu või emu,aga üldjoontes oli vaikus. Nullabori tasandikul muideks ka Austraalia pikim sirge 146, 6 km. Pikima sirge läbimise au sain mina. Polnud see üldsegi nii kerge ega igav, sest rooli hoidmine osutsu vägagi pingutust nõudvaks. Auto tahtis ikka vasemale sõita, kui rooli sirgu panin, seega pidin rooli paremale hoidma. Sain mõnusa muskli treeningu!

Veel oleme avastanud, et meil on ajamasin ja ajasreisimine on meile vägagi tavaliseks muutunud. Just eile sõitsime siin oma Nullabori, kui tee äärde ilmus silt, et me aega 45 minutit ette keeraks ja varsti on oht veel järgmised 45 minutit lisada. Siin ka järeldus ajamasin on leiutatud, selleks osutus Mitsubishi buss ,ja meie tegime seda!

Nii me siis vaikselt põristame siin läänest ida poole. Loodame mõne päeva jooksul jõuda Adelaidesse ja ehk kohtuda Caspariga ning siis vaikselt Melbourne poole edasi suunduda..

Anname oma tegemistest jälle teada, kui miskit korda saadame. Kokkuvõteks võin öelda, et oleme avastanud maa, mis on esimesi hetki täis. Esimesed valged rannad, esimesed teed ületavaad emud, esimesed känguru perekonnad rannas nosimas, eimesed kalamehed püüdmas kalmaare, esimesed Sammyd kai juures hulpimas ja esimesed tuhanded kilomeetrid oma ajamasinas...

PS! Perthist Adelaidi on kui Londonist Moskvasse.. ehk 3200km tuima barankakeeramist.

21.02.2010

Mac R.I.P.

Seoses tehniliste riketega, ei ole meil võimalik praegu pikemalt kirjutada..Nimelt mõned päevad tagsi otsuts meie igivana Mac otsad anda ja nüüd peame kaasreisijate arvutit laenama. Lubame asja ruttu joonde ajada ja varsti kirjutame põhjalikult oma tegemistest. Võin öelda niipalju, et need on meie viimased read Cranbrookist. Harold lõpetas mõned tunnid tagasi oma töö ja homme algab PUHKUS!!! Hurraaaa ja jepikajeeeeee!!!!!! Päike, rand ja ilusad kohad - siit me tuleme!

Mõned ammu lubatud pildid

Mina ja Jacks, Tutunupi viinamarja istanduses





Üks veokas otsustas ülekuumeneda ja põlema minna..see pidavat tavaline olema..




"Väike" bushfire Gingini lähedal






Maailma suurim koer...





Sellised lilled kasvavad metsa all ja keegi neid ei taha :)

Natuke selgitustööd!

Pole ammu ammu oma tegemistest põhjalikumat ülevaadet andnud. Meil läheb aeg siin nii nii kiiresti, pole arugi saanud, kui juba 4 kuud on siiatulekust möödunud. Püüan siis asja parandada ja blogimisega taas joonele saada :)

Harold kirjutas natukene Gin Ginist, aga see võis natuke segaseks jääda, kuidas Ta järsku sinna sai ja hiljem lihtsalt oleme lisanud mõned pildid.

No igatahes, läheme nüüd ajas tagasi kuni selle hetkeni, mil Meie esimene Gin Gini töö sai läbi ja uus töö oli ootamas.

Pruunimine sai otsa, konteiner sai lahti pakitud, vammurite hoov sai "korda" ja nagu juba mainisin - saime nädalakese logeleda. Paar päeva veetsimne Perthis, et uus töö leida ja vahelduseks linna elu nautida. Perth tuletas meile aga väga kiiresti meelde, kuidas rahakotike kõhnaks jääb ja otsustasime, et need päevad, mis meid uuest tööst lahutavad, veedame hoopiski väikesel tripil. Pakkisime siis oma seitse asja ja istusimee Hyundaysse ehk ratastel seljakotti ning alustasime oma trippi. Plaanis oli meil sõita mööda rannikut Perthist lõunasse kuni Albanyni. Ja Albanyst siis uude töökohta Frankland Riverisse. Raha kokkuhoiu mõttes otsustasime kaks ööd magada autos ja kaks hostelis, kõik õnestus väga edukalt. Meie ratastel ranits digimuutus üllatavalt mugavaks magamistoaks, kuskil isegi fotosüüdistus sellest, püüan selle siia ka lisada. Igatahes sisaldas meie lühike reis rohkesti randasid, pisikesi linnakesi ja purgitoite :D Äärmiselt positiivne Austraalia puhul on see, et kui sul pole tipptasemel matkavarustust, siis ikka jääd ellu ja saad väga edukalt ennast pesta ja toitu kokku keerata. Igas pisemaski linnas on avalikud WC'd (tihti ka duššid), mis on puhtad ja öösitigi lahti. Igas väiksemas pargis ja igas endast lugupidavas rannas on olemas gaasigrillid, mis on täitsa tasuta ja täitsa töökorras ka. Kui tuled Eestist, siis on see suhteliselt utoopiline, et miski on tasuta ja täitsa töökorras, mitte ära soditud ja laiali pekstud ( kurb, aga tõsi).

Nii me siis reisisime mööda rannikut. Tegime oma purgitoitu soojaks gaasigrillil ja kõrvale röstisime saia ning magustoiduks sõime arbuusi :)..elu on lill, kas pole :)

Lõpuks , kui Albanysse jõudsime, veetsime ühe öö hostelis. Hosteli omanik oli väga rõõmus, kui ma kodulinnaks Tallinna märkisin. See olevat tema lemmik linn Baltikumis :) nimelt olevat ta aastaid USA kruiisilaeval töötanud, ning mitmeid kordi Tallinnas käinud. Me oleme küll väike riik, kuid siin kohtab nii palju inimesi, kes on kuidagi Eestiga seotud. Just ühel päeval kohtasime SriLanka tüüpi, kes oskas meile tere ja aitäh eesti keeles öelda ;) Ja no muidugi ei lakka me eesti keelt kuulmast. Igal nurgal tulevad eestlased vastu, vahel teretame ja räägime, vahel lihtsalt teeme nägu, nagu me poleks kuulnud :D Muidugi kuuleme eesti keelt ka sellepärast, et oleme praegugi veel koos kolme teise eestlasega - varasematest postitustest tuntud Arno ja Teele (pärisnimedega Kadri ja Mati) ja nende sõbranna Liina. Tegelikult pidimegi Kadri, Matit ja Liinat kohtama ka meie uuel töökohal Franklad Riveris.

Nüüd siis tööst - meie paljulubav viinamarjaistanduse karjäär jäi üürikeseks. Töötasime seal tervelt kaks päeva. Ettevalmistused olid muidugi põhjalikud. Taaskord varusime mitme nädala toidu. Kaltsukast muretsesime teki ja padjad, kuna meile öeldi, et need peavad endal kaasas olema. Kohale jõudes aimasime halba: elamine oli väga hea ja liigaigi odav, sellest saimegi järeldada, et töö on midagi hullu. Ja seda ta oli. Töö oli tapvalt igav! Meie tööülesandeks oli põhimõtteliselt viinamarjapuude silitamine ja hõõrumine, nende sõnade otseses mõttes. Tegemist oli veini viinamrajadega ja need puud on madalad. Meile anti kätte üks suur must ogadega kinnas, millega pidime hõõruma puu tüve ja teise käega pidime silitama puu kõhu alt, et uued kasvud ära kukuks. Võibolla polnud see töö nii hull, kuid just me olime lõpetanud igava töö ja arvasime, et enam igavamaks minna ei saa ja nüüd siin ta siis oli, vaatas meiel otsa..veel IGAVAM..! Kirsiks tordil oli muidugi ka meie uus töökollektiiv ja supervaisor( mis ta päris nimi oli, ma ei tea - meie jaosk oli ta Mussolini). Mussolini oli umbes 50ndates väike ülekaaluline ja pahur..rumeenlane? (pidin praegu Draculat googeldama, et Rumeenia meelde tuleks :D) Mussolini täristas päevad läbi ATVga, kõndimas me ei näinud teda ühelgi päeval. Eestlastega ja ülejäänud valgenahalistega (kaks prantslast, üks austraallanna) ta ei rääkinud. Ta suhtles ainult Aasiast pärit tüdrukutega, kes tegelikult e rääkinud üldse inglise keelt. Mida iganes Sa neile ka ei ütleks või nende käest ei küsiks..vastuseks oli yes..yes ja totralt võlts naeratus. Tundus, et meie Mussolinile meeldiski, kui talle kõige peale jah öeldi ja alluti. Ka tema enda elukaaslane oli aasia päritolu....

Nii me siis hõõrusime kaks päeva viinamarjavääte, kuni kannatus katkes ja otustasime asjad pakkida ja lahkuda. Lahkusime viiekesi - kõik eestlased. Prantslased jäid paigale, kuna neil väga raske tööd leida, sest ka nende inglise keel oli ..õigemini, seda ei olnud. Pantuse tüdruk, ei teadnud isegi numbreid - 1000 ütles ta "one" ja näitas sõrmedega kolme nulli. Ja kui küsisime, kas ta on inglise keelt õppinud, siis vastuseks oli jah, kuus aastat! :D Autraallanna jäi ka paigale, mis meile siiamaani müsteeriumiks..arvatavasti oli tegemist kurjategijaga, kes ennast maal varjas. Tüdruk oli meie vanune ja oleks saanud ükskõik, mis töö, kuna ta ju kohalik. Ma saan aru, kui linnas ei taha olla vms, aga ükskõik, milline muu farmitöö oli kordades parem kui see..seega muud ei jää üle, kui arvata, et tegemist oli põgenikuga ...

Nüüd olime siis jälle töötud, see kohe mitte kuidagi ei kuulunud me plaanidesse..olime ju otustanud, et 4 nädalat viinamarjaistandust ja siis lõpuks Austraaliat vallutama. Pidime kiiresti tegutsema hakkama, sest raha kulub siin väga väga kiiresti ja me ei tahtnud ju oma sääste tuulde visata ja nullist alustada. Kimasime tagasi Perthi ja tööbüroosse. Meiega ühinesid ka ülejäänud eestlased - Kadri, Mati ja Liina. Kuna tahtisme kiiresti tööd, siis pidime võtma vastu raske otsuse. Tüdrukud ehk siis mina, Kadri ja Liina lähevad ühes suunas ja poisid teises suunas. Meile, üdrukutele, pakuti taas viinamarjaistandust, kuid seekord söögimarjadega. Puud pidid kõrgemad olema ja töö ei pidanud olema "silitamine", poistele pakuti aga väga hea palgaga ja muude heade tingimustega füüsiliselt raskemat tööd - ehk suurte viljakuhjade katmist. Poisid olid selle üle väga õnnelikud, kuna neil oli kõrini naistetöödest :D Meie tüdrukud võisime alustada mõne päeva pärast, kuid positele öeldi, et nad peavad paar nädalat ootama, kuni viljahooaeg alles algab. Kõik oli tore, olime taas tööinimeste nimekirjas..väljaarvatud fakt, et poisid pidid jääma Perthi, et otsida lühikest tööjuppi enne lubatud tööalgust ja meie pidime sõitma Perthist mõnedsajad kilomeetrid lõuna poole, Busseltoni linnakese lähedale. Ka poiste lubatud viljatöö oli meist kaugel, mis tähendas seda, et järgmised kuus nädalat me üksteis ei pidanud väga nägema ;(

Asusime siis kolmekesi oma viinamarjaistanduse poole. Meie uueks töökohaks oli Tutunup Table Grapes - pereirma, mis tähendas rangeid, kuid ausaid tööandjaid. Elukoht oli meil tööst umbes 6 km kaugusel asuv vana maja, mis kuulus meie tööandja sõbrale ja piimafarmi omanikule. Arvatavasti oli tegemist tema vana majaga, mille ta oli oma valdustele maha jätnud ja uue maja umbes pool kilomeetrit eemale ehitanud. Maja oli tõesti vana ja räämas. Võibolla viiekesi poleks seal nii hull elada olnud. Aga kümnekesi oli! Meil oli üks ainuke, vaevu hingav dušš, üks wc ja pisike köök. Ja paratamatult hommikuti ja õhtuti ei tahtnud me sinna majja kuidagi ära mahtuda. Jagasime maja ühe Hollandi paariga (Dennis ja Irena), keda kutusime Väike My abikaasaga. Põhjuseks oli Irena lühike kasv ja mürgine keel :) ; Saksa paariga - Robert ja Doreen; kahe saksa tüdruku - Erika ja Manjaga ning veel ühe Hollandi tüdruku Liziga. Korraks ilmutas ennanst ka Iiri tüdruk, aga esimese tööpäeva õhtuks tuli talle poiss järele ja läinud ta oligi...

Töö ise polnud tõesti nii hull kui eelmises istanduses, kuid sellegipoolest igav. Puud olid kõrged ja esimestel päevadel veetsime 8 tundi käed õhus. Seega vajas keha natuke harjumist. Õnneks tööpäeva masendavtel hetkedel pakkus rõõmu perekonna uus kutsikas Jacks, kes puude vahel kimas ja vahepeale jalast sakutas.

Poisid samal ajal aga said nädalase otsa taas Ginginis, samas puuistanduses.. Seekord oli aga töö kordades lihtsam ja nagu arvatagi võis, lõpetasid nad selle oodatust varem.. kahjuks lubatud viljatöö polnud aga ikka veel alanud ja poisid pidid taaskord kuidagi oma aega sisustama. Kulude kokkuhoiu mõttes ja loomulikult ka igatsemise põhjustel, tulid poisid meie juurde. Ilma omaniku teadmata... Alguses plaanisid nad tulla paariks päevaks, lõppkokkuvõttes varjasime poisse oma majas poolteist nädalat :D. Õnneks olid majakaaslased mõistvad ja probleeme ei tekitanud. Poisid tundsid ennast lausa nii koduselt, et käisid päeval piimafarmerilt piima toomas :D..kes arvas, et tegemist viinamarjaistanuse töötajatega :D

Poisid proovisid mõne nädala jooksul nii mõnelgi uuel ametil kätt.. ja olid juba loobumas mõttest, et peavad viljatööd tegema. Lõpuks siiski tuli kauaoodatud telefonikõne ja nad suundusidki meist kaugele Cranbrooki nimelisse kohta. Viljatööst ehk viitsib Toimetaja paar sõna ise rääkida. Ütlen vaid niipalju, et elamine on karavanipargis, töö ja toidu võimaldab tööandja ja palk on ka soliidne :).. Õnneks sellesk ajaks, kui poisid viljatööle said, oli meie töö lõpuni jäänud kaks nädalat ja see polnudki enam nii hull aeg lahus olla. Niipea kui töö otsa sai, pakkisime asjad ja kimasime poistele külla. Sellest ajast on möödas juba kuu aega ja oleme ikka veel külas :D Õigemini õnnestu selles imepisikes kohas meilgi tööd leida. Mina ja Kadri töötame kohalikus pubis ja valame õhtuti farmeritele õlut välja. Minu esimene "puhas" töö Austraalias. Jepikajee!!!

Tegelikult on nii mõndagi rääkida viinamarjaistanduse aegadest aga jäägu see parem sinna paika..siis on Eestisse naastes ka midagi uut rääkida :)

Praegu igatahes elame pisikeses Cranbrookis. Harold katab ikka viljakuhjasid ja mina olen pubis. Jääme siia arvatavasti jaanuari lõpuni ja siis nelja tuule suunas kuhugi midagi puhkusemoodi asja tegema :)!!!

Veel mõned olulised märksõnad:

Novembris üllatas meid Haroldi vend Caspar, kes saatis sõnumi, et maandub hommikul Perthis :D Nüüd ta siis meiega samas liivakastis. Mõned korrad oleme koos hänginud ja ka jõulud veetime koos. Hoiame pidevalt ühendust ja loodetavasti näeme varsti taas :)

Jõulukingitusesk soetasime endale uue kodu - Toyota Hiace bussi :) Hetkel seisab see meie karavani ees ja ootab, millal saab mööda Austraaliat sõitma minna. Meie kallis väike seljakott Hunday on nüüd Caspari uus sõber :)

Lubame enam mitte nii kauaks ära kaduda :) Loodame, et pisike kokkuvõte andis aimu, kus oleme ja mida teeme :)

Nüüd küll juba hilja..aga head Uut sellegipoolest!!!!!

Teie Bill (kohalikud ei saa aru, kui ma oma nime hääldan ja arvavad et olen Džiin, neile arusaadav oleks pigem Džäin, seega valisin lihtsama nime)

*Toimetaja veerg - lühidalt öeldes: mina töötan viljaterminalis, kuhu tassitakse kokku suure osa lääne-aussi vili. Mingis kaudses mõttes on mul võimalik austraallaste saia sisse pissida. Ilmselt ma seda varsti teengi, kuna siinsed tööpäevad varieeruvad oma pikkusega kuni ca 8 kuni14 päevas puhast tööaega. Boss on 54-aastane üle kere tätoveeritud endisest napsitrallist preester-tisklitaat (Suzuki Hayabusaga). Brigaad koosneb iirlasest, kahest aussimaa esindajast, saksalasest ja kahest eestlasest. Seltskonna värvikaim kuju on ilmselt baierimaa poiss Mick aka Nälja-Ahti. Ega ei olegi siin riigis seni veel normaalset sakslast näinud, kui mõtlema hakata. Nälja-Ahti on puhtatõuline tränavana. Ärkab ja uinub tekno-träänsi eeskujuliku sõtkumise saatel, magab Nike rullis nokaga nokamütsiga ja kihutab rekkaga viljaterminalis ringi kõigile thumbs-up näidates. Kui ei teaks, siis pakuks, et tegemist on eestlasega. Nälja-Ahti on alati essa vend köögis, kui meil paus on. Ja ma ei räägi mitte kiirest võilategemisest vms vaid tavaliselt neljast kahekordsest soolasest võileivast, puuviljade ja piimaga megaruurest kausitäiest krõbinatest ja neljast meega saiast pluss ohtralt jäätist ja siirupit. Mis siis, et 2h tagasi sõime hommikust.

Jõulud möödusid.. mm.. noh, möödusid õnneks. Lohistasime paar päeva omi ihusid Perthis ringi ja põkkusime Caspariga. Eesti aja järgi jõululaupäeval nööpisime ühes suuremas hostelis koos 12 kaaseestalsega rummid-viinad-viskid-õlled lahti. Hommikul oli teada, et ilmselt oli jõulutaat öösel pähe koputamas käinud, kuna pead andsid tunda. Ja, oh rõõmuhõisked, meil on nüüd konditsioneeriga auto! Seni ustavalt teeninud Hyundai-punn läks pärandvarana Casparile. Ei oska öelda, kuidas tal on parempoolse rooliga ja juhikoolitust läbimata siin autoga sõita aga küll aeg annab arutust.

Ja Jane kallab mulle õhtuti õlut välja nii nagu tavaliselt aga selle erinevusega, et mingi vend on nõus talle selle eest raha maksma. See on küll äss diil nagu öeldakse.

Ja, jah, me oleme eluga rahul. Mis siis, et praegu töörindel üsna tihe rebimine käib. Käes on suvi, vikerkaarevärvi gay-papagoid vigisevad puude otsas ja järvedes on vesi roosa (what the shit, ma tean). Liisinguid ei ole, Mazda 6-te ka mitte ja isegi mitte maja Peetrikülas 5x5m läbimõõduga "hooviga" ja seal nutuselt haukuva labradoriga.

Kõigile neile, kes Kivi hiljutist EE artiklit lugesid, siis jah, nii kehv siin ongi nagu ta teile vahendas. Me kõik püüame kodumaale läkitavates telegrammides ja ajaveebides sitaks edukad paista ja teile, vaestele Eestisse jäänud lammastele, kadetust nahavahele ajada. Tegelikult ei ole siin tööd, ämblikud on suured ja ohtlikud nagu baski separatistide soomukid, hambapastatuube litsume tühja õllepudeliga viimseni tühjaks, et jumala eest mitte niipea uut osta. Kõhupeal võtab ilmet näjapaistetus, liigsest päikesest vohab kõigil melanoom näos nagu ja kuulujuttude järgi on isegi Maret Soom suure kuumaga sulama hakanud. Siinse eestlase tunneb juba kaugelt ära aukuvajunud silmade ja farmis suure milleiganes korjamisega tekkinud küüru järgi. Kes on piimafarmis lüpsjatena töötanud, need on suurest peksmisest vaguraks muutunud ja tervitavad kõiki lähedalseisjaid professionaalselt igast näpust eraldi...

1sõnaga, kui raha oleks, siis tuleks kohe Eestisse tagasi aga raha ju pole.

Igaksjuhuks mainin, et kui keegi saab võõralt nr-ilt smsi või midagi, siis võime need meie olla. Mu taskukas on 0451079097 ja dseini oma 0451151893.

Mis teie muidu teete seal?

Säilige erootilised, vaesed ja lollid eestlased.

Haroldi töö

Toimetaja vallutas mägesid

Jõul..

Uus kodu :)